20 августа 2001

ELU NAGU SAPÖÖRIL

Kunstigaleriid avastavad üha rohkem võltsinguid, mida neile kõiksugu nippe kasutades üritatakse kaela sokutada.

Mustamäe teel asuva kunstigalerii Rios omanik Valeri Tsurkan istub arvuti taga ja klikkab pilte lahti. Nõmmik. Jegorov. Viiralt. Clodt. Failirida on pikk. Mitte ükski neist digitaalkaameraga üles võetud kuulsate kunstnike nimesid kandvatest töödest pole ehtne. Kõiki neid on viimase paari aasta jooksul Riosesse müüa pakutud, kuid alati on galeriil õnnestunud võltsing õigeaegselt tuvastada.

Täna on jälle võltsingu-päev. Kui Riosesse lähen, istub seal parasjagu üks õnnetu proua. Tema kõrval seina najal on graafik Aino Bachi kuulsamaid töid, 1958. aastal loodud "Akt". Paraku pole see ehtne. Vana raami ja koltunud paspartuu alt kiiskab vastu säravvalge pilt. Tegemist on graafilisest lehest valmistatud valguskoopiaga, mille allservas asuv kunstniku signatuur on pliiatsiga rohmakalt üle kirjutatud.

Tooja pole sedapuhku pettur, vaid on ise petta saanud. Bachi "Akt" kuulus tooja ema kogusse, millest umbes pool paari aasta eest ära varastati. Vargaks osutus korteris remonti teinud mees, kes enne suurröövi sokutas Bachi originaali asemele sellesama koopia. Võltsing oli küll primitiivne, kuid sellegipoolest tuli see alles nüüd välja.

Hulk praegu Eestis ringlevaid võltsinguid on aga palju professionaalsemad.

Võltsijad muutuvad üha nupukamaks, isegi pildi müük on neil detailideni läbi mõeldud. Galerii usalduse võitmiseks palkavad nad kellegi pensionäri, kes viib töö müüki. Tavaliselt luuletab pilt kaenlas galeriisse astunud vanapapi, et näe, see maal on mul kodus juba viiskümmend aastat seinal rippunud. Ei tahaks seda küll müüa, aga vaene pensionär peab ju ennast kuidagi ära elatama.

Üks niisugune sullerite poolt saadetud mees tõi Riosesse Juhan Nõmmiku töö, ent galerii ei läinud haneks.

Ka Tallinna vanalinnas asuva Haus galerii juhataja Piia Saarna mäletab sarnast juhtumit. "Üks vana mees tõi Johannes Greenbergi töö, mis kandis signatuuri Gremberg. Pruun, imelik pastell oli." Aeg oli sulidel valitud hästi - galeriis käis just kibekiire oksjoniks valmistumine. Ilmselgelt arvestati sellega, et kiiruga ehk ei panda võltsingut tähele.

Lamp aitab võltsi
tuvastada

Palju pettusi saab ära hoida, kui ostes mitte liiga hasarti minna ja külma peaga töö üle kontrollida. Esimeseks kontrollvahendiks peaks igal kunstisõbral olema tugeva valgustusvõimega ultraviolettlamp. Kui maali lambi valgel vaadata, tulevad kõik hilisemad parandused ilmsiks - nad erinevad toonilt üldtaustast selgesti. See aga aitab kindlaks teha signatuurivõltsingu. Nimelt liigub kunstiturul küllaltki palju ka vanu ilma autori signatuurita töid. Võltsija ostab niisuguse nimeta töö odavalt ära ja signeerib siis selle mõne tuntud või vähem tuntud kunstniku nimega. Ja müüb seejärel maali tunduvalt kallimalt edasi.

Tsurkani sõnul ei pruugi aga lamp alati aidata. Osavamad võltsijad on lambi petmiseks välja nuputanud mitmeid võtteid. Näiteks maalitakse õlimaali kogu nurk erivärvidega üle ja koos nurgaga tehakse pildile ka sobiv signatuur. See Peterburis kasutatav meetod on tõhus, kuna neid erivärvidega tehtud parandusi lamp välja ei too.

Valeri Tsurkan tunneb veel teist petunippi, mille olemasolu teadvat Eestis vaid tema. "Et lamp võltsingut ei reedaks, kaetakse pärast paranduste tegemist kogu maal merevaigulakiga. Selle lakiga töödeldud pilt jätab vana mulje," selgitab Tsurkan. Merevaigulakki on raske hankida, seda kasutati Nõukogude sõjatööstuses.

Esimest korda puutus Tsurkan lakiga kokku paarkümmend aastat tagasi Riias, kus talle üht sel kombel töödeldud pilti müüa pakuti. "Õnneks ma ei langenud petturi ohvriks."

Signatuuride tekitamine on praegu üha levivam äri. Mõnele galeristile on isegi sellist teenust pakutud. Pole haruldane, kui üht ja sama pilti müüakse algul signatuurita ning hiljem juba signeeritult. "Aastaid tagasi pakuti mulle üht signeerimata maali, mida ma ei ostnud. Mõni aeg hiljem ilmus sama töö juba signeeritult välja ning müüdi ühe kuulsa kunstniku maali pähe maha," vihjab Tsurkan.

Vale-Maibachid

Viimase aja kõmurikkaim valesignatuuride lugu sai alguse möödunud suvel, kui Tallinnas Pikal tänaval asuvast Jaanus Idla antiigikauplusest osteti paari tuhande krooniga XIX sajandi keskelt pärit kopsakas mapp tundmatute kunstnike signeerimata töödega.

Umbes kuu aega hiljem ilmusid välja 4-5 samasse mappi kuulunud tööd, neist osale oli taha pliiatsiga kirjutatud K.L.Maibach. Kõigil töödel oli kaasas nüüd ka kunstimuuseumi ekspertiisiakt, mis kinnitas, et kunstiteose autor on eesti kunstnik Karl Ludwig Maibach. Tööde müüjaks osutus Mati Zerel, kes mõne aasta eest sai üle Eesti tuntuks KGB agenditoimikute müügiafääriga. Zerel vahetas hiljuti ka oma nime - nüüd on ta Mati Rohtsaar.

Zereli õnge langes galerist Juhan Kohal, kes niisuguse mapi olemasolust midagi ei teadnud ning ostis meest usaldades kaks "Maibachi" tööd ära. "Uskusin, et pildid olid ehtsad, ekspertiis oli ju kaasas. Ostsin siis ära ja pakkusin neid Hausi oksjonile. Hausis võeti tööd algul vastu, ent pärast täiendavat kontrolli Kadriorus maalirestauraator Alar Nurkse juures anti pildid tagasi. Ei peetud ehtsaks," räägib Kohal.

Hausi galeristi Piia Saarna sõnul pidas Nurkse Maibachi signatuuri kohmakaks. Ka olid mõlemad tööd liiga erinevad, et neid ühe autori tööks lugeda. Selgus seegi, et Zerel ei saanud mitte kõiki mapi töid endale. Neid allesjäänud pilte kasutas Nurkse võrdlusmaterjalina ning tegi kindlaks, et mapis olid erineva tasemega eri autorite tööd.

Kõige tipuks kinnitavad mappi Idla poes näinud kunded ja äriomanik ise nagu ühest suust: töödel puudusid Maibachi signatuurid. Signatuurid tööde taga on tõepoolest kahtlased - vaevu loetav pliiatsiga kirjutatud tekst on ilmselgelt laiali nühitud. Eesmärk on selge: käekirjaekspertiisi tegemine on sel juhul peaaegu võimatu. Mida oligi vaja.

Võltsijatele lisaks tegutseb Eestis ka kunstipettureid, kes inimestelt kodudest pilte välja meelitavad ning lubadustele vaatamata ei kavatsegi nende eest maksta. Nad tegutsevad süsteemselt, käies läbi kunstiklassikute järeltulijaid ja sugulasi. Hoiatav on seegi, et nad võivad end tutvustada mõne tuntud galerii esindajana ning isegi galerii visiitkaardi anda.

Koopiad müüakse
originaali pähe

Kuna alati pole lihtne võltsingutele pildi ehtsust tõendavaid pabereid hankida, kasutavad petturid osavat skeemi. Ostetakse hea pilt, millest tellitakse kohe väga hea koopia. Umbes seitse aastat lastakse pildil kuivada ning siis müüakse koopia ühes ehtsale pildile varem kunstimuuseumist võetud paberitega maha. Tasemel kopiste leidub ka Eestis.

Niisugune originaali asendamine koopiaga teeb galeriidele tõsist muret. Kui mõni neilt ostetud pilt ümber vahetatakse ja maha müüakse, heidab pettuse avalikuks tulek ka galeriile halba varju. "Sellise pettuse vältimiseks lööme pildi tagaküljele galerii templid, mille võltsimine on paras pähkel. Ka pildistame iga tööd enne müüki," selgitab Tsurkan.

Kunstiturul liigub ka vanu koopiaid, mida on veelgi keerukam kindlaks teha. Tallinnas pakuti hiljuti müüa ühte Fjodor Burhardti maali 19.-20. sajandi vahetusest. Tegelikult oli pilt Burhardti koopia 20. sajandi algusest, mis olevat tellitud ühele Moskva lähistel asunud mõisale. Samast sarjast pärit koopiaid on palju liikvel ka Peterburis.

Galerist Tsurkani arvates sunnib võltsingute üha kasvav arv kollektsionääre ja kunstimüüjaid pidevalt valvel olema ja juurde õppima. "Muuseumitöötajad ei riski töödele hinnangut andes millegagi, meie aga riskime oma rahaga. Oleme nagu sapöörid - nagu eksid, põmm rahakotile," räägib Tsurkan.

Tsurkan meenutab, kuidas ta kunagi Moskvas käis oma tuttavale, tuntud kollektsionäärile Krapivnitskile Ivan Aivazovski maali näitamas. Meest parajasti kodus ei olnud, küll oli tema abikaasa, kunstiteadlane, kes töötas muuseumidirektorina. Naine uuris maali paar tundi, kuid ei suutnud otsustada, on pilt ehtne või mitte. Kui kollektsionäär koju tuli, tatsas ta pildi juurde, kummardus, vedas ninaga õhku ja pahvatas: "See pole Aivazovski!" Ja tal oli õigus.

Kunstiklassika huviliste arv kasvab, mistõttu kerkivad ka piltide hinnad. "Võltsingute arv ei vähene, neid tuleb hoopis juurde nagu igal tsiviliseeritud maal," hoiatab Tsurkan. Võltsingute tuvastamine muutub keerulisemaks, koos sellega kerkib üles küsimus: kes vastutab, kui ekspertiis osutub ekslikuks? Ehk oleks keerulisemate juhtumite lahendamisel arukas kasutada restauraatoritest, kunstiajaloolastest ja galeristidest koosnevat kolleegiumi. Miini otsa astumisi oleks siis kindlasti vähem.

Nõuandeid vanakunsti ostjale

- Ärge ostke kunsti sahkerdajate käest, kuigi nad peibutavad soodsa hinnaga. Nii väldite võltsinguid.

- Ostes nõudke alati kaasa töö ehtsust tõendavaid dokumente.

- Ärge uskuge pimesi legende ühe või teise töö päritolu kohta.

- Ostke korda tehtud töid, sest restaureerimine võib hiljem palju maksma minna.


Pekka Erelt
[email protected]

Eesti Ekspress 16. august 2001