RIOS Gallery
2001
АРХИВ
ФОТОГРАФИИ ПО ТЕМЕ

Churchilli nägu buldog?

Johann Köler
Viinamarju noppimas

Ants Laikmaa
Talutüdruku portree

14 июня 2001

KUNST PESUMASINAKS?

Kui palju maksab pesumasin? Kroone täpselt mõõtmata võiks vastata: ühe jaoks punaseid krosse, teise jaoks terve varanduse.

Igal juhul oli ükskord meie omaaegse tuntud graafiku, professori ja akadeemiku tütre peres pesumasinat väga vaja. Raha oli vähe, nagu alati, ning seepärast otsustatigi kuulsa kunstniku üks töödest krabisevateks rahatähtedeks konverteerida. Graafilise lehe müügist saadud rahast jätkus täpselt Vjatka, loomulikult mitte samanimelise motorolleri, vaid ikka pesumasina ostmiseks.



Tänaseid väärtushinnanguid aluseks võttes on see ammune tehing paradoksaalne. Maailma kõigi aegade parimate graafikute nimistusse kuuluva Cünther Reindorfi - aga just tema pildiga "Metsateel" eelnev lugu seondubki - ükskõik millise originaalteose eest saaks täna Vjatkasid vist terve laotäie, rääkimata muust. Siis oli aga kõik teisiti... Muide, toona ostis pildi suure kunstihuvilisena tuntud parteijuht Johannes Käbin.

Arutelu kunsti väärtuste üle pole ka täna kaugeltki lõppenud. Meenub hiljutine seik Riose galeriist, kuidas üks soliidne härrasmees järgmist pilti oma kunstikollektsiooni valides varjamata irooniaga arutles meeldima hakanud teose hinna üle:"Pilt maksab 20 000 krooni, aga 5-6 sellise eest saan ma juba Tallinna ühetoalise korteri osta, milles ma vähemalt elada saan."Tuttav situatsioon: vastanduvad vaimsus ja materiaalsus, igavesed ning kaduvad väärtused...

Muide, maailma kunstiturgudel kasvavad hinnad keskmiselt mitte vähem kui 20 protsenti (!) aastas. Mitte kedagi ei hämmasta enam ammu miljonidollarine pildiost. Aga näiteks van Goghi maal "Päevalilled" müüdi Christie oksjonil 24,75 miljoni naelsterlingi eest. Teisisõnu, ligi 700 miljoni Eesti krooni eest, mis omakorda moodustab umbes kolmekümnendiku Eesti riigi aastaeelarvest.Tõenäoliselt teab isegi majandusest üsna kaugel olev kodu-perenaine, et erinevalt rahast ei devalveeru kunstiväärtused kunagi. Vastupidi: nende hind tõuseb pidevalt, muutes nad suurepäraseks kapitali paigutamise kohaks. Omaette küsimus on aga sellest, kuidas kunstiteose hind üldse kujuneb.
Asjaolusid, mis mõjutavad tänapäeval kunstišedöövri hinda, pole sugugi vähe, kuid peamised väärtust kujundavad kriteeriumid on siiski muutumatud.

Taies peab olema eelkõige unikaalne ja kunstiväärtuslik. Mida enam kaugeneb meist šedöövri loomise aasta, seda väiksemaks jäävad kollektsionääride šansid leida ja osta sama autori mõnda teist teost. Näiteks XVII sajandi kuulsa hollandi maalikunstniku Jan Vermeer van Delfti poeetilistest maastikest, tõetruult linnakodanike elu käsitlevatest maalidest, mis hiilgavad koloriidi täpsuse ja kompositsiooniselguse poolest, on meie ajani "elanud" vaid umbes nelikümmend tööd. Nende seas superšedöövrid nagu "Kirja lugev neiu", "Delfti vaade" ja "Veinipokaal".

Kui palju võiks mõni Vermeeri töödest täna maksta? Vastata ei saagi, sest neid lihtsalt polegi võimalik omandada: turul neid enam pole ning olemasolevad on kindlalt muuseumide või rikaste erakollektsionääride valduses. Aga ometi oli kord ka selline aeg, mil neid töid võinuks osta. Ainult et see pidanuks olema läbinisti kunstiteadlik ja väljapaistva intuitsiooniga inimene. Paraku ei vasta kõigile neile suurtele nõudmistele isegi kunstnikud ise. Millise vapustuse võis hiljem üle elada XIX sajandi vene kunstnik S.Ostrouhov, lastes kunagi käest ainukordse šansi muretseda oma kogusse tõeline originaal-Vermeer. Kahjuks on dogma see, et mõningaid võimalusi antakse vaid kord elus.

Vermeeri tuntud maal "Piimakallaja", mida imetlevad kõik kunstihuvilised, maksis 1815. aastal vaid 9 floriini (natuke üle kolme ja poole grammine Itaalia kuldmünt). Edasi kerkis maali hind peadpööritavalt:juba järgmisel aastal maksti selle eest 260 floriini, 1879. aastal 7270 franki. Tänane väärtus - hindamatu.

Ometi ei allu (vähemalt meie) kunstiäris kõik rangelt reglementeeritud seadustele ning tõenäoliselt lasevad mõnedki kollektsionäärid moevõidujooksutuhinas Ostrouhovi kombel kogemata mööda oma elu šansi. Teises mõttes on see ka sügavalt inimlik: õpitakse mitte teiste, vaid oma vigadest.

"Eesti kunstiturul on tekkinud omapärane situatsioon," avaldavad oma arvamust Riose galerii omanikud Jelena ja Valeri Tsurkan, "kus kaasaegsete noorkunstnike tööd maksavad ootamatult hoopis rohkem kui vanade meistrite teosed. Ehkki loogika järgi pidanuks kujunema vastupidine tendents. Kordumatu ja unikaalne on vana, sest sellist kunsti lihtsalt ei looda enam. Meenutagem seejuures veel kord Günther Reindorffi. Boris Bernšteini monograafias vanameister Reindorfist (1981) loetakse tema säilinud tööde nimistus vaevu 300 teost (arvestamata raamatuillustratsioone). Suur osa graafiku loomingust hävis jäädavalt 1944. aasta ateljeepõlengus. Ometi on mitmed põlvkonnad Eestis üles kasvanud lugedes "Eesti rahva ennemuistseid jutte" või Puškini "Muinasjutte" - teoseid, mille illustraatoriks oli hinnatud meistergraafik. Reindorffi on korduvalt nimetatud ka maailma kõigi aegade 500 parima joonistaja nimistus, mistõttu on tema taiesed ülihinnatud ka välismaal. Muide, galeriis Rios leidub täna koguni 20 originaalillustratsiooni neile muinasjuttudele ning selle üle oleme ülimalt uhked. Täieliku ootamatusena aga ei tundnud Riose galerii oksjonil eelpoolnimetatud graafilise lehe "Metsateel" vastu huvi mitte ükski külastaja.

Paraku tulebki tunnistada, et meie kunstiostjad lasevad sageli käest šansi täiendada enda kollektsiooni tõeliselt väärtuslike teostega, eelistades sama hinda maksta pigem tagasihoidlike tööde eest, mis kunstikontekstis täidavad vaid ruumidekoratsiooni rolli.
Kui aga hindadest rääkida, siis on need praegu madalad isegi tõeliselt väärtusliku kunsti puhul. Ent kindlasti kasvavad peagi, sest Eestis toimuv ei mõjuta protsesse Euroopa kunstiturul, vaid hakkab neid tulevikus järgima.

Kunstiteose hinna kasvust saab üsna eredaid näiteid tuua isegi meilt. Näiteks kolm aastat tagasi müüdi Eestis 75 000 krooni eest Johann Köleri maal "Viinamarju noppimas". Aasta tagasi maksti sama autori lõuendi "Põhjarannik"eest (muide, pärit samuti Johannes Käbini kollektsioonist) juba 160 000 krooni. Kui soovisime ise osta üht Köleri töödest Venemaalt, küsiti meilt selle eest 50 000 USA dollarit..."

Näiteid jagub teisigi. Ants Laikmaa pastellmaal "Maastik lehmaga" mõõtmetes 30 x 45 cm müüdi nelja aasta eest 12 000 Eesti krooniga, kaks aastat tagasi maksis samas mõõdus töö 22 000, hiljuti aga hinnati "Talutüdruku portreed" juba 78 000 Eesti krooniga.

"Ants Laikmaal oli väidetavalt aegade jooksul üle 300 õpilase, neist tuntumad on Paul Burman, Nikolai Kull, Roman Nyman, Oskar Kallis, Mart Laarman jt. Kunstnikud oma kordumatu maalijakäekirjaga.

Ent mitte kõigist Laikmaa õpilastest ei saanud väljapaistvaid meistreid, kuigi märk õpiaastaist jäi ilmselt külge. Nii on meieni jõudnud tuntavalt Laikmaa kooliga maalija, kellegi Kolumbuse-nimelise kunstniku tööd, mis tõenäoliselt võivad tulevikus hinda minna ainuüksi seetõttu, et Laikmaa enda originaaltöid enam naljalt ei leia," räägivad Jelena ja Valeri Tsurkan.

Hinnamuutuste tasemest ja maaliostjate loogikast annab ilmeka näite järgnev lugu. Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal, Soomes ja Itaalias õppinud ning töötanud Nikolai Triik, üks Pallase-kooli asutajaist, on läbi aegade olnud Eesti kunstikogujate lemmik. Põhjuseks nii tööde meisterlikkus kui ka ... vähesus. Mõne aja eest paarikümne tuhandega kaks Triigi maastikumaali ostnud kunstihuviline tuli neid natuke hiljem tagasi pakkuma. Põhjus: ruumikujundaja arvates ei sobinud need tööd kuidagi maja interjööriga... Maalid osteti ara, üks 63 000 ja teine 65 000 krooni eest.

Loomulikult ei saa hinna kujunemises arvestamata jätta lausa hüpnootilisi nimeseoseid. Nii maksti Christie oksjonil ligi miljon dollarit tagasihoidliku Reynoldsi portreemaali eest ainuüksi seepärast, et teos oli kuulunud legendaarsele balletitantsijale Rudolf Nurejevile. Ja milliseid summasid makstakse Jacqueline Kennedy tualettide või Marilyn Monroe fotonegatiivide eest...? Tegelikult sageli ei kujundagi eseme hinda tema väärtus, vaid nimi, millega ta on seotud.

Näiteks meeldis Suurbritannia legendaarsele peaministrile Winston Churchillile kohutavalt suhteliselt tundmatu prantsuse primitivisti Bombois' koeramaal. Miks? Sest sarnasus pildil kujutatud buldogi ning suurriigi heast naljast lugu pidava peaministri vahel oli ilmne. Just nimelt seotuse pärast Churchilli nimega müüdi buldogi-maal hiljem mõnegi jaoks mõistetamatult kõrge hinnaga.

Üldteada on Eesti kunstituru suur huvi Wiiralti vastu. Talendikas graafik on populaarsuse loomulikult küllaga ära teeninud, ometi on paradoksaalne kunstiostjate suhtumine: Wiiralti oforte hinnatakse miskipärast kõrgemalt Jaan Vahtra, Jaan Grünbergi ning Ado Vabbe originaaltöödest ja isegi... Wiiralti enda originaaljoonistustest! Seeriatöö kallim kui ainueksemplar?!? Muide, ofordi puhul ei pöörata meil pea mingit tähelepanu ka tõmmise järjenumbrile! Nõudlus paneb hinna paika. Siiski on kindel, et ükskord kasvab ka Eesti kunstituru teadlikkus ja terve mõistus pääseb võidule massipsühhoosi üle.

Eesti praegusel kunstiturul on moes veel Konrad Mägi, kelle maalide hinnad ulatuvad 100 000 kroonini ja üle selle. Ometi oli andeka kunstniku loometeel ka vähemtulemuslikke perioode, katsetusaegu, mil valminud teosed ei kanna just väljapaistva meisterlikkuse pitserit. Kõik see on igale tõelisele kunstihuvilisele teada. Kuid rikka reaostja jaoks pole siin mingit vahet: Mägi on Mägi ja kui ta parasjagu moes on, siis peab ta selle oma kogusse saama ükskõik mis hinna eest.

Tegelikult pole Eestis õiget kunstiturgu olemaski. See alles hakkas tekkima. Saabumata on veel aeg, mil kunstiteoste hinnad vabanevad väärmõjudest. Aga sellele vaatamata hakkavad hinnad kindlasti kord tõusma - kunagi peame ju Euroopa turule järele jõudma.

Praegu ostavad välismaalased meie galeriidest kunsti teinekord lausa meetrite kaupa. Ja sellise teguviisiga harjunuina on nad mõnikord isegi üllatunud, avastades, et tagasihoidlike numbrite kõrval figureerib rahaühikuna mitte kroon, vaid... hoopis dollar. Muidugi, reaalselt on ette tulnud ka vastupidiseid näiteid. Selliseid, kus välismaalasest galeriikülastaja ning teadlik kunstiostja on täiesti enesestmõistetavalt pidanud maali eest küsitavat paarikümnetuhandelist kroonihinda ekslikult dollarihinnaks...

1973/74 tähistas kogu maailm prantsuse impressionismi sajandat juubelit. Paralleelselt sellega korraldas mainekas Metropolitani muuseum USAs ameerika impressionistide näituse. Ameerika impressionistist Theodor Robinsonist ei räägitud toona eriti palju, on ta ju vaid kuulsa Monet' hale jäljendaja. Ent ometi osteti Robinsoni töö 1977. aastal Sotheby's oksjonilt 51 000 dollari eest. Miks? Põhjuseks ilmselt ameeriklaste sügav patriotismitunne, mis pidi kinnitama - kui Ameerikas on olemas kõik see mis Euroopaski, siis järelikult on ka kõrgtasemel impressionism.

Seni, kuni rahvas ei oska armastada ennast ega oma kunsti, ei osata teda hinnata kogu maailmas, on öelnud üks Eestis resideeriv poliitik. Ju tal on õigus. Rahvuslikust identiteedi vahetamisest pesumasinani pole siis samuti palju.


Tekst: OLGA GRETCICHKINA
Fotod: GALERII RIOS

DIIVAN, suvi 2001