"PÄRLEID ÜHEST ERAKOGUST III"

12.10.2007 - 28.09.2023

Kaarli pst. 8, Tallinn

Eesti kunstnike kuni 1945.a.väärtteostest

Saateks

Järjekordne näitus ühe erakogu meistritöödest esitab läbilõike nelja aastakümne eesti kunstist, alates aastast 1905, millega on dateeritud Nikolai Triigi õpilastöö Stieglitzi kunstikoolis, aastani 1944, mil on maalitud Richard Uutmaa "Talumaastik".
Kaks N. Triigi tööd tuletavad meile meelde "Noor-Eesti" kunstnikepõlvkonna käänakuterohket teed suure kunsti juurde. "Vaas" on maalitud enne seda, kui Jaan Koort, Nikolai Triik, Aleksander Tassa, Konrad Mägi, Karl Hammer ja Karl Jentson olid sunnitud lahkuma Stieglitzi koolist Peterburis õpilasrahutustest osavõtmise pärast; oli alanud 1905.a. revolutsioon. "Vaas" vestab meile ühekorraga kooli tarbekunsti kallakust, tollal valitsevast juugendstiilist ja selle kauakestvast mõjust N. Triigi loomingule, andeka kunstiõpilase oskusest teha kooliülesandest elegantne dekoratiivne pilt.
N. Triigi teine töö on ootamatu maaliline karikatuur, mis kujutab teda ennast ja tema esimest abikaasat Valentina Grekovat Pariisis umbes 1907, tõenäoliselt mõne tähtpäeva puhul kunstnikepaari elus. Pariisi-aastad 1906-8 olid loominguliselt viljakad ja N. Triigile suhteliselt muretud tänu pankurist äiapapa rahakotile. Karikatuure ja šarže tunneme temalt neist aastatest küll, ent joonistuses. Aeg oli üldse karikatuurilembene ning N. Triigil oli selleks soont.
Kunstis pole olemas kõrgemaid ja madalamaid liike või žanre. Teha head šarži pole lihtsam kui teha head "tõsist" portreed, portreteerida looma on vahest veel raskem kui portreteerida inimest. Animalistliku žanri täisväärtuslikkuses on eestlasi õnneks suutnud veenda Eduard Wiiralt, kellelt näeme näitusel suurepärast lehte etüüdidega "Lamava tiigri" jaoks (1937). Ent juba enne teda ilmnes Paul Burmani erakordne animalistitalent. Temagi oli enne esimest maailmasõda Pariisis ning on joonistanud ja maalinud seal kõikvõimalikke hobuseid, sealhulgas "Pariisi tsirkusehobuseid" (1911-12). Tal oli nendega mingi hingeline kontakt. Seda, ja üldse head hobuse tundmist, pidas õnnestumise eelduseks batalist prof. Franz Roubaud, kelle ateljees P. Burman õppis 1907-8.a. vabakuulajana. Vaatamata sellele, et ta oli valgeid tsirkusehobuseid maalides 22-23 aastane, on teos tema kunsti täiesti küps näide.
1906.a. Stieglitzi kunstikooli lõpetanud Roman Nyman sai võimaluse viibida kooli stipendiaadina Prantsusmaal, Norras, Itaalias. Pärast seda töötas ta aastail 1910-12 Peterburis Keiserlike Teatrite Valitsuse juures kunstiraamatukogu hoidjana, ühtlasi dekoraatori abilisena Aleksandri ja Maria teatris. Aastail 1913-20 oli ta teater "Estonia" kunstnik. Vaatamata eredalt alustatud teatrikunstniku karjäärile, jätkas ta 1920. aastatel põhiliselt maastikumaalijana. Ent selleski žanris lööb läbi dekoraatoritunnetus, huvi efektsete rakursside ja valgusefektide vastu. Nagu Triigil, nii ka temal annab lõpuni tunda juugendajastust kaasa saadud kallak stilisatsiooni. Seda kõike kogeme üllatavalt ekspressiivses teoses "Toolse linnuse varemed", mida oleme dateerinud ettevaatlikult, ent mille väljendusjõud kõneleb 1920. aastate lõpupoole kasuks. R. Nymanil olid nii Eesti põhjaranniku kui ka Lõuna-Eesti motiivide kujutajana ning kunstilise avastajana 1920-30. aastatel mitte väiksemad teened kui 1910. aastatel teatrikunstnikuna. Paraku tunneb lai kunstipublik seda tahku tema loomingus vaid Hispaania vaadete (1923-26) järgi, mis on aastakümneid rippunud Eesti Kunstimuuseumi põhiekspositsioonis.
August Janseni varajast loomeetappi, mis eelnes Peterburi Kunstide Akadeemia lõpetamisele 1913.a. suure dekoratiivse kompositsiooniga "Muhu saarel", täiendab oluliselt "Käru kirik" (1911) – temperatehnikas romantiline öömaastik, mille pintslikäsitlus näitab, et tedagi riivas tollal üpris laialt levinud puäntillistlik täppetehnika. See pärineb ajast, mil A. Jansen viibis Herbert Luki ja Anton Starkopfi pool Triigil, Kohilas ja Kärus; tema seltskond oli innustav kunstihuvilistele noormeestele, kellest ta on maalinud portreedki.
Oli rõõm tõdeda, et on säilinud Felix Johannsen-Randeli üks põhiteoseid – "Lott ja ta tütred" (1928), millel on keskne koht mitte ainult tema 1920. aastate teise poole ja 1930. aastate algupoole loomingus, vaid mis on üks uusasjalikkuse-art-deco perioodi markantsemaid näiteid eesti kunstis üldse. Irooniline vanatestamentliku teema tõlgendus vihjega frivoolsele kaasajale oli tollal moes. 1930. aastate algul võttis kunstnik üles ka kuldvasika teema, millele ta, paraku, ei leidnud nii õnnestunud, stiilset, kompaktset, arhailisusega võluvalt koketeerivat lahendust.
Üks suuremaid ülatusi oli Eduard Wiiralti akvarelli "Juuda suudlus" (1932) ilmumine kodumaale. Teose sünd on seotud Wiiralti sõbratari ja metseeni Nelly Stulzi ja tema venna Edgar Stulziga, kes andis kunstnikule tõuke nn. pühakute seeria loomiseks. Religioosne ainestik ei kujutanud endast Wiiralti jaoks midagi põhimõtteliselt uut: ta oli aastail 1923-25 loonud 140 illustratsiooni ringis Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikule, lisaks vabagraafilisi estampe, lisaks paar illustratsiooni Aleksander Tassa burleskile "Kadaara sead" (1926; Pallas. Almanach estnischer Dichtung und Kunst. Tartu 1927) ja gravüürid A. Puškini poeemile "La Gabrielide" Pariisi kirjastuse Editions du Trianon väljaandes (1928). 1931-32.a. pühakute sarjas kõlab kannatuse sulniduse ja leebe vagaduse teema. "Juuda suudluses" on Wiiralti noorpõlveloomingule üldomast irooniat, aga ka evangeeliumi vaimule vastavat, reetmisest ja võltsist sõprusest üleoleku filosoofiat. Teos on pühakute sarja krooniks, ühtaegu lähendades meile veelgi suure kunstniku vaimumaailma tema loomingulise elu tipp-perioodil.
Need on üksikud peatused näitusel, mis aga peaksid olema piisavad selgitamaks selle kollektsiooni väärtust.

Mai Levin