"PÄRLEID ÜHEST ERAKOGUST II"

02.11.2006 - 14.11.2006

Kaarli pst. 8, Tallinn

Baltisaksa kunst osana Eesti kunstist


Baltisaksa kunsti viimastel aastakümnetel kasvanud populaarsus uurijate ja kollektsionääride seas ning kunstisõprade laiemaski ringis on seaduspärane.

Baltisaksa kunst on olnud eesti rahvusliku kunsti loomulikuks toitepinnaseks. Teame, et A.W.G.Pezoldi maalid õhutasid J.Kölerit ja O.Hoffmanni maalid P.Rauda alustama kunstiõpinguid. Mitmed baltisaksa kunstnikud on olnud eesti kunstnike mentorid: E.von Gebhardt ja E.Dücker Düsseldorfi akadeemias, R. von zur Mühlen Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel jne. Peale selle on baltisaksa kunst eesti rahvusliku kunstiga seotud tuhande vaimse niidiga, mis on ühise kodumaa, looduskeskkonna ja ajaloo tulemus.

Baltisaksa kunsti on 19. sajandi lõpupoolel ja 20. sajandi algul hakanud uurima baltisakslased ise. Õieti on nad seda teinud tänapäevani välja, püüdes kokku viia uurijaid sõjajärgselt Saksamaalt ja Eestist. 1920-30. aastatel oli baltisaksa kunstil kindel koht nii Eesti kunstielus kui ka kunstikirjutuses. Nimetagem, näiteks, C.A. von Winkleri (1926), parun G. von Roseni (1927) või E.von Gebhardti mälestusnäitusi Tallinnas. Voldemar Vaga "Eesti kunsti ajaloos" (1940) kuulub baltisaksa kunstile väärikas koht; suurel määral tema kirjutatud on peatükid baltisaksa kunstist ka uuemas "Eesti kunsti ajaloos" (1. köide, 1975). Baltisaksa kunsti ei unustatud ka sõjajärgsetel aastakümnetel. Eesti Kunstimuuseumis korraldati 1954.a. O.Hoffmanni ja E.Dückeri näitused; V.Vaga raamatule "Kunst Tallinnas XIX sajandil" toetudes koostati 1975.a. vastav väljapanek; 1980.aastatesse langevad näitused kunstnike suguvõsade Haude ja Kügelgenide loomingust jne. Taasiseseisvunud Eestis on muuseumi suuremateks ettevõtmisteks olnud näitused neljast baltisaksa kunstnikust – C.S. Waltherist, A.W.G.Pezoldist, G.A.Hippiusest ja F.L. von Maydellist (1992/93) – ja baltisaksa portreekunstist aastatel 1750-1900 (1999).

Muuseumide töö selle valdkonnaga, aga ka baltisaksa kunsti kohati üsna lünklik esindatus siinsetes kogudes pole jäänud galeriidel märkamata. Nad on asunud kasvatama erakogujate huvi baltisaksa kunstnike vastu, mida museaalne tegevus pole nii efektiivselt suutnud teha. Üles otsides nii kodu- kui ka välismaal olevaid töid, on nad juba jõudnud olulisel määral täiendada kohalikku kunstivaramut ja teadvustada ühtede või teiste teoste olemasolu. Üks algatajaid on selles tegevuses olnud galerii “RIOS”, kelle oksjonitele ilmusid baltlased juba 1996-97.a., teoste koondamise muutudes eriti intensiivseks alates 1998-99. aastast. Tänu talle on Eesti pinnale jõudnud E. von Gebhardti suurejoonelised “Kristus ristil” (1887.a. paiku) ja "Moosese surm" (1907, Viinistu Kunstimuuseum) ning terve rida väiksemaid töid, mis on muutnud selle jõulise realisti loomingu omasemaks paljudele kunstihuvilistele, seda ka juhul, kui tema lõuendite religioosne sisu jääb neile kaugeks. Ta on võimaldanud saada hoopis täielikuma ülevaate G.von Bochmanni loomingust, mis on Eesti riiklikes kogudes olnud suhteliselt napilt esindatud. Paljudes Eesti kodudes on nüüd G.von Bochmanni elavad žanristseenid Lääne-Eesti külaelust, milleta siinset 19. sajandi lõpu - 20.sajandi alguse kunsti ei kujuta ettegi.


2006.a. oktoobris K. ja P.Raua loomingule pühendatud konverentsil viibinud Düsseldorfi kunstimuuseumi kuraator dr. Bettina Baumgärtel rõhutas oma ettekandes Eestist pärineva professorite kolmiku – E.von Gebhardt, E.Dücker, G.von Bochmann – osa Düsseldorfi kunstielu ja akadeemilise vaimu värskendamises 19. sajandi lõpukümnenditel. Ta tutvus siinsete düsseldorflastega – nii õpetajate kui ka õpilastega – põhjalikult muuseumikogus, aga ka "RIOS’e" galeriis. Mõttevahetus lisab kahtlemata Düsseldorfi koolkonna uurimisele ja tutvustamisele hoogu.

Kuid aktualiseerunud on ka teised baltisaksa kunsti aspektid, mille esiletootmisele on galerii jõudumööda kaasa aidanud. Eestiga seotud vene akadeemiku Otto Friedrich Theodor von Moelleri – Kaali mõisa kunagise omaniku – monograafias, mille autor on Riikliku Tretjakovi galerii konservaator Ludmilla Markina (2002), on üks töö publitseeritud tänu "RIOS’e" galerii vahendusele.

Selle eest, et päevavalgele on toodud väga palju senitundmatuid, huvitavaid töid, mõnigi kord – tõelisi haruldusi, mis on oluliseks panuseks Eesti kunstiajalukku, väärib galerii "RIOS" tõsist tänu. Käesolev näitus aitab vaatajatel kindlasti seda panust mõista.

Kuid on põhjust tunnustada ka selliseid erakogujaid, nagu Tõnis Sildmäe, kes on mõistnud baltisaksa kunsti atraktiivsust, traditsiooni jõudu, selle kunsti sügavat juurdumist siinses pinnases.