"Ületades pinnalisust"

31.10.2016 - 30.11.2016

Tallinn, Kaarli pst. 8 Rios Art Galerii

Anatoli Strahhov hakkas näitustel esinema 1975.aastal. Sellest ajast meenuvad tema tihedalt läbimaalitud nüansipeened natüürmordid enamasti pildiruumis mingit kummalist sugestiivset elu elavate viljadega. Sellal kujunes eesti kunstis omapärane kohalike vene kunstnike ring, kes sai oma estetiseerivale, sürrealistliku varjundiga kunstile tuge noorte eesti kunstnike rühmituse ANK’64 ja eriti selle ideoloogi Tõnis Vindi loomingust, teisalt 1969.a. Mihhail Šemjakini poolt asutatud nonkonformistliku rühmituse „Peterburg“ suunast. Viimane püüdis ühendada ikoonimaali traditsiooni Peterburis alates 19/20.sajandi vahetusest tegutsenud rühmituse "Mir iskusstva" estetismi ja sürrealismimõjulise fantastilise kujundikeelega. Oma osa etendas seejuures nii juugendliku sümbolismi kui ka ajaloolise manerismi ning selle keeruka allegooriate-sümbolite süsteemi taasavastamine ja loominguline ärakasutamine postmodernistliku retrospektivismi vaimus, samuti erootilisuse tõus kaasaegses kunstikultuuris. Pärast M.Šemjakini pagendamist Nõukogude Liidust 1971.aastal asus Tallinnasse üks rühmituse liikmeid Vladimir Makarenko, kellest sai kuni tema Pariisi asumiseni 1981.aastal keskne kuju ülalmainitud kohalikus vene kunstnike ringis. Selles esteetilistelt vaadetelt lähedaste, samas ikkagi üpris erinevate kunstnike ringi kuulusid peale Strahhovi Vjatšeslav Semerikov, nüüd juba lahkunud Vladislav Staniševski , tema abikaasa Vera Staniševskaja ; hiljem lisandusid neile veel mõned kunstnikud.
Kunstiteadlane Galina Balašova on tabavalt iseloomustanud üht Strahhovi lemmikkujundit – kaunist ja rauget naist fantastilis-unistuslikus miljöös: "Naise kuju Anatoli Strahhovi maalikunstis on üks sügavamaid ja eredamaid elu kummalisuse metafoore, mis sünnitab ühtaegu ligitõmbavat ja eripalgelist, saladuslikku ja avameelset ilu. Igapäevasusest kauged naiskujud ilmuvad kord kuldses säras, nagu ikoonilised näod oma igaveste saladustega, kord esindavad naiselikkuse kvintessemtsi, kord näivad valdavat süvateadmust ilust ja ahvatlusest."* Need kütkestavad naiskujud sunnivad vaatajat süüvima ka Strahhovi peenekoelisse tehnikasse, tema läbikumavatesse maalikihtidesse, krakelüüride õrna võrgustikku, mis annab suhteliselt väikestele töödele hinnalise ja vanameisterliku ilme.
Strahhovi inimkujude saatjateks on sageli sümboli tähendust omavad linnud või loomad – öökull, panter,jne. -, kes esinevad tema maalidel ka omaette. Neis kajastub kaasaegne eruditsioon läinud aegade astroloogiast ja maagiast mõjutatud sümboolika ala, samas on viimase tõlgendus siiski täiesti individuaalne, selles on suur annus mängulisust ja huumorit. Kunstniku loomingus ei puudu ka maastik. Ootuspäraselt pole seegi muljeline, vaid pigem ulmeline. Tallinna romantiliste motiivide kõrval paeluvad maalid Ahvenamaast, milles üldistatud põhjamaist kaljude, mändide ja mere kooslust on huvitav võrrelda Noor-Eesti kunstnike, Günther Reindorffi või Uno Roosvalti töödega.
*Galina Balašova. Installatsioon eesti maastiku foonil. Tallinn 20111


Mai Levin