01 Mai 2001

Miks peaks ostma eesti kunsti?

Rios on noor, kuid ambitsioonikas kunstigalerii, mille omanikeks on mitte-eestlastest Elena ja Valeri Tsurkan, kes armastavad, koguvad ja müüvad eranditult eesti kunsti. Paradoks? Võibolla, aga sealjuures äärmiselt meeldiv.

Kümneid aastaid pole eestlane ise oma rahvusliku kunsti vastu erilist huvi ilmutanud. Või vähemalt ei ole eesti kunst koduseintel olnud hea maitse ja moekuse indikaatoriks. Nüüd jälle on. Uha tihemini astuvad Riose uksest sisse või osalevad galerii oksjonitel - ka interneti omadel, muide - tavalised eesti ärimehed, kes on mõistnud, et investeerida oma isiklikku kunstikogusse on emotsionaalselt mitu korda rikastavam, kui paigutada raha võlakirjadesse või aktsiatesse.

Ometi on eesti kunsti kogujate ring ikka veel suhteliselt kitsas. Kas pole ehk põhjus alaväärsustundest toituval väärarvamusel, et nii väikesel riigil ei saagi olla tõeliselt suuri kunstnikke? Tegelikult on Eestis paljude teiste riikidega l võrreldes ja nende elanike arvu silmas pidades hoopis rohkem häid kunstnikke, sealhulgas meistreid, kes kuuluvad vaieldamatult maailmaklassi. Meenutagem eesti kunsti klassikuid, kujur Amandus Adamsoni, kelle "... omapäraselt- meisterliku tehnika juures ei leidu vastaseid isegi Euroopas" (Jaan Koort); Günther Reindorffi, kes on arvatud maailma viiesaja parima joonistaja hulka; maalijaid, nagu Elmar Kits, Richard Sagrits, Konrad Mägi, Willem Ormisson ja veel mitmeid teisi, kes võivad väärikalt esineda maailma prestiizikatel väljapanekutel. Riosesse võib tulla nii ühe pildi pärast, kui ka täiendama oma juba kümnetest töödest koosnevat kunstikollektsiooni - ühtviisi sõbrlikult võetakse vastu nii eksperdid kui võhikud. Võib tulla ka lihtsalt vaatama. Pakutakse kanget türgi kohvi ja räägitakse ning näidatakse eesti kunsti säärase vaimustusega, mis eestlastele enestele sugugi omane pole. Mingi aimamatu vaistuga leiavad Elena ja Valeri Tsurkan ikka ja jälle sääraseid maale-kaunitare, millesse armumata jääda on võimatu.

LOOK, kevad 2001