11 Aprill 2001

PETTUSE KUNST

Röövlitaadid

Kindlasti mäletatakse episoodi Eldar Rjazanovi kunagisest kinokomöödiast "Röövlitaadid": nupukas peategelane püüab muuseumi tagasi viia Rembrandti "Noormehe portreed". Keegi aga ei usu eelnenud hullumeelsesse röövi: "Ainult Läänes varastatakse pilte. Meil on see mõttetu," resümeerib võimuesindaja, "kellele meil, püha müristus, neid müüa?"
Tänane noorem põlvkond võib-olla ei hindagi toonast situatsioonikoomikat, kuid totaalne kunstiäri on nüüd meilgi hoo sisse saanud. Pilte müüakse ja ostetakse, röövitakse : ja võltsitakse.

Võltsitud kärbsemustus

Kunstigalerii Rios (www.rios.ee) omanikud Jelena ja Valeri Tsurkan, kes on Eesti kunsti uurinud ning kollektsioneerinud juba aastakümneid, näitavad arvutiekraanil üht suurepärast tööd, mille all seisab signatuur Ado Vabbe, 1916.
Ado Vabbe, Tartu kunstikooli Pallas asutajaid, professor, õppinud Münchenis, esinenud näitustel Pariisis, Roomas, Moskvas, Kölnis, Budapestis: Wassily Kandinsky suur austaja, keda inspireerisid ühtaegu nii ekspressionism, futurism kui ka kubism, mängis Eesti kunstielus tähtsat rolli. Kollektsionääride seas tekitavad tema tööd kahtlemata huvi. Ka vaadeldav Vabbe aktijoonis rõõmustab silma oma meisterlikkusega, sugestiivsusega.
"Kui meile pakuti seda tööd müüa," räägib Valeri Tsurkan, "jäi mulje, nagu olnuks teos tõesti rippunud ammuaega kusagil seinal. Raam oli vana ning selle taha kleebitud kolletanud paberil märgata kärbsejälgi. Ka raamialused paberiribad olid sama, kolletanud-kohtunud tooni. See pidigi nii olema, on ju teada, et (päikese)valguse toimel paberi happelisus suureneb, mille tagajärjel see kolletubki. Loomulik - töö pärineb ju 1916. aastast, kõik näis tõestatuna. Ent põhjalikumalt luubiga pilti uurides ilmusid välja paberi kinnitamiseks kasutatud värske liimi jäljed ja see, et kärbsemustus oli leidlikult pintsliga värvi pritsides imiteeritud. Tuli tunnistada: selle meisterliku võltsingu valmistamisega oli palju vaeva nähtud.
Kuid mis ikka rääkida sajandi algusest, kui võltsitakse ka elujõus kunstnikke. Üsna hiljuti pakkus näiteks üks kunstidiiler müügiks kahte Olav Marani maali."
Kunstimaailmas polegi kõik nii lihtne ja vaikne kui näib. Võltskunsti ajalugu olevat tegelikult sama vana kui kunstiajalugu. Londoni Rahvusgalerii korraldas kümmekond aastat tagasi isegi temaatilise näituse - "Võltsing? Pettuse kunst'.

Supervõltsijad

Meenutage aastat 1976. Inglismaal saavutab suure tuntuse Tom Keating, kes oli saja tuntud kunstniku nime all võltsinud enam kui kaks ja pool tuhat (!) maali. Kuid: Pärast võltsingute ilmsiks tulekut sai Keating nii populaarseks, et teda kutsuti isegi televisiooni kunstiajaloo loenguid pidama, korraldati ülimenukaiks osutunud ülevaatenäitusi jne.
2000 võlts-Chagalli müümise läbi rikastunud "maestro" David Stein pisteti vaid neljaks aastaks türmi:
1930ndal sai aasta kunstisündmuseks kuulsa itaalia renessansi suurmeistri Sandro Botticelli "Madonna" müük oksjonil. See oli stiililt hämmastavalt sarnane kuulsa Primaveraga. Tervelt 15 aastat sai omanik tunda uhkust tõelise sedöövri üle oma kogus, enne kui kunstiuurijaile hakkas paistma kahtlane tumedam värvitoon Madonna huulte vahel, mis polnud Botticelli stiilile just eriti tüüpiline. Analüüsitehnika areng 1940. aastail lubas teose juures läbi viia põhjalikuma ekspertiisi, ja selguski, et maalil kasutatud sinine värv oli pärit XVIII sajandist, ooker aga oli päris kaasaegne. Ometi pidanuks pilt daatumi järgi valmima 465 aastat tagasi. Muide, lõpuks leiti üles ka võlts-Madonna modell - üks Hollywoodi tummfilmiajastu staare:
Huvitav võltsing on pärit XVII sajandist - varasurnud Edward VI portree. Võltsijad olid troonipärija pildi tegemisel võtnud eeskujuks maali tütarlapsest pikas palitus, lillekesega käes. Kleit muudeti kuningarüüks, lilleke pistodaks. Lisati tollane kohustuslik barett võimusümbolitega ning noore Edward VI tegelikult maalimata portree oligi valmis, mille "avastussokk" põhjustas kunstiteadlaste seas tõelise sensatsiooni.

Neo-Rembrandt

Galeristid Jelena ja Valeri Tsurkan võivad oma vanade kunstiteoste kollektsiooni üle uhkust tunda. Muuhulgas leiduvad selles ka kunsti- ja vanavarahuvilistele mõeldud, aastatel 1907-1917 Venemaal välja antud ajakirja Vanad Aastad aastakäigud. Ajakirja 1909. aasta juuninumbris on huvitav lugu kahtlase taustaga kunstiteosest, milles öeldakse, et "Peterburis avastatud pildivõltsimistöökojas, millest teavitati juba sama aasta veebruarinumbris, jätkub võltsimistegevus täie hooga". Hasart sunnib selle veebruarinumbri üles otsima - ja seal see tõepoolest on, intrigeeriv lugu pealkirja all "Rembrandtide töökoda Peterburis".
Tutvugem väljavõttega.
"Viimase kahe-kolme kuu jooksul ilmusid Peterburi kunstiturule mitmed portreed, mis kandsid Rembrandti või kellegi Govaert Flincki signatuuri ja mõnesaja aasta vanust daatumit. Maalimislaad oli tõepoolest rembrandtlik. Pildid näisid küllalt vanadena, nende pealispinnal oli tolmukord ning lõpuks olid pildid kaetud ka vanaaegse kollase lakikorraga. Mõnel maalil olid isegi värvikoorumisjäljed. Selliseid võltsinguid on seni leitud küll välismaal, kuid Peterburi antikvaaride käes on see huviäratav ja haruldane leid. Seda enam, kui sai teatavaks nende vaieldamatu kohalik päritolu. Võltsingute autoriks peetakse nimelt Peterburi vähetuntud kunstnikku härra V-d. Härra V kiituseks tuleb öelda, et järeletehtud maalid olid niivõrd loomutruud, mis lubas neid pidada suure meistri töödeks ning neid ostsid ka mitmed ülikogenud kollektsionäärid:"

Kadunud Köler

Jelena ja Valeri Tsurkan meenutavad, kuidas keegi lugupeetud härrasmees, Johann Köleri kunsti suur austaja, ekslikult kinnitas, nagu olnuks tema valduses olev "Maria Pahleni portree" originaalteos.
Tegelikult oli kõik teisiti. Portreed eksponeeriti viimati näitusel 1950. aastal. Seejärel maali jäljed kadusid, et mitukümmend aastat hiljem ootamatult välja ilmuda.
Eesti akadeemilise maalikunsti rajaja, akadeemikust professor Köleri pärandi saatus oli küllaltki keeruline. Ühest küljest on tuntus kasuks (tema töid leidub paljudes muuseumides, sealhulgas kuues Peterburi pildigaleriis), teisalt muudab Köleri talendikus portretistina tema loomepärandi uurimise väga raskeks. Kölerilt portree tellinute hulgas oli nii tsaare kui ka tavakodanikke ning tööd viidi ateljeedest kõige erinevamatesse paikadesse. Aga just see kingib suurepärase mängumaa igasugustele aferistidele ja Kölerit hakatigi usinalt võltsima juba läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel.
Pöördugem tagasi Maria Pahleni portree juurde. Esmapilgul tundus, et tegemist on fantastilise leiuga, sellesama viimati 1950. aastal eksponeeritud tööga. Kuid see oli vaid esmatunne. Võltsingut kahtlustavad muuseumitöötajad asusid võrdlema kaasaegseid ning 1950. aasta kataloogifotosid. Just siis selguski, et signatuuri asukoht ei kattunud:
Tänini pole teada, kus asub tõeline Köler. Jääb üle loota vaid imele, et Maria Pahleni portree originaal ükskord kusagilt välja ilmub. (Tähtpäevaüllatus jäi siiski tulemata - Köleri sünnist möödus märtsis 175 aastat!).
Jelena ja Valeri Tsurkanile on võltsinguid pakutud lausa hulgi. Keda kõike ei võltsita! Karl Burman, Eduard Viiralt, Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Nikolai Kull, Oscar Hoffmann, Eduard Gebhardt - kõiki ei jõuagi üles lugeda.
Nende nimede taustal meenub veel üks markantne näide. Vanur, keda aferistid ilmselgelt ära kasutasid (just elatanud ja rahahädas inimesi püütaksegi nende endi teadmata kunstikuritegevusse kaasata), tõi Riosse Juhan Nõmmiku signeeritud maastiku. Pilt tundus kahtlane algusest peale, pealegi ei maalinud Nõmmik eales sellises stiilis. Ultraviolettkiirgusega pilti valgustades avastati allkirjavõltsing ning et daatumil 1947 on vasakult kolmas number üle maalitud. "Nelja" asemel oli varem lihtsalt "seitse".
Küsitava taustaga töid on Eestis jõudnud oksjonitelegi. Valeri Tsurkan on ka ise pettuse otsa komistanud: kord ostis ta Neevalinnast küllaltki kalli Kleveri maali, mille asjatundjad üsna pea võltsinguks tunnistasid. Just siis tekkis praegusel galeriiomanikul soov põhjalikumalt kunsti tundma õppida, et osata väikeste ja pealtnäha märkamatute nüansside põhjal otsustada kunstiteose originaalsuse või järeletehtuse üle.

Võltsides Euroopasse

Tänaseks on Eestis tekkinud terve plejaad (meister)võltsijaid. Euroopa arenenud riikides on see tegevus mõistagi juba ammu omaette "ülimalt tulutoov toomisharu". Ja kui Eestis pole võltsimistegevuses täna veel Euroopa tippudele päris kannule jõutud, siis andke vaid aega, peagi jõutakse. Ning võib-olla edestataksegi, nagu mõnel muul alal.
Ka Rioses ei möödu nädalatki, et keegi ei pakuks mõnd võltsitud maali. Hiljuti püstitati koguni omalaadne rekord: viis võltsingut ühe (!) päevaga.
Seepärast on täna pehmelt öeldes hullumeelsus osta kunstiteost mustalt turult (neid liigub seal palju, ja mõnedki suhteliselt odavalt) ja ilma dokumentideta. Ja kui tegu on veel Vene vanema maalikunsti sedöövritega, siis ilma Tretjakovi galerii või ülevenemaalise I.J.Grabari nimelise restaureerimiskeskuse ekspertiisita võrdub ost üsna suure tõenäosusega isikliku raha korstnasse kirjutamisega. Eesti kunstnike teoste puhul on mõttetu neid soetada ilma Riikliku või Tartu Kunstimuuseumi ekspertiisiaktita.
Selles loos oli juttu vaid üksikutest markantsetest võltsingutest. Kahjuks ei saa iga väike kunstigalerii endale lubada keemialaborit või röntgenaparatuuri maalide autentsuse tõestamiseks. Kuid Eestis on vajalik aparatuur olemas ning kahtluse korral seda ka kasutatakse. Võltsimistaseme tõusule jääb enesest lugupidavatel galeriidel vastamiseks ainult üks tee: tõsta samaväärselt oma tehnoloogilist taset. Kuidas, see on juba galeriide hästivalvatav saladus.

Hammeri pärand ja kummaliselt palju Konrad Mäge

Skandaalid ja häbi ei ole kunstimaailmas just teretulnud külalised. Illustratsiooniks sobib siinkohal meenutada venemeelse Ameerika filantroobi Armand Hammeri kuulsat kinki Ermitaazile - Goya maali, mis osutus osavaks võltsinguks. Või seika itaalia kunstniku Cesare Tubino "teosega", kes osavalt komponeerides-kopeerides eeskujusid Ermitaazist ning Londoni Rahvusgaleriist, suutis peaaegu tõestada valminud töö kuuluvust surematule Leonardo da Vincile.
Milline on võltsingute suhe originaalidesse arvuliselt, võib oletada vaid umbmääraselt. Teada on, et prantslaste enimvõltsitud barbizoonlast Camille Corot'd on järele tehtud vähemalt kolm korda rohkem, kui on säilinud tema originaaltöid. Vene kuulsaima marinisti Aivazovski võltsinguid on samuti üle maailma mitmeid kordi rohkem originaaltöödest.
Eesti? Eestis on läbi aegade eelistatud võltsida suhteliselt lihtsalt kopeeritavat Konrad Mäge.
Eesti tuntumate maalikollektsionääride kilda kuuluvate Jelena ja Valeri Tsurkani soovitused mülkalisel kunstimaastikul tegelda soovijaile aga oleksid:
* ärge pidage oma kodu kaunistama muretsetava kunstiteose primaarseks väärtuseks hinda - ökonoomia võib osutuda halvamaiguliseks loteriiks, kus kaotus on nii rahaline kui ka moraalne;
* isegi kauplusest ostetud palitu puhul ärge loobuge kviitungist - kvaliteedigarantiist, samamoodi ärge iial sooritage tõsist kunstiostu ekspertiisidokumentideta.

Tekst: Olga Gretsiskina
Avafoto: Peeter Sirge
Reprod: Rios

DIIVAN kevad 2001