RIOS Gallery
Näitused
Töökoja Danko Handmade

Galeriis RIOS ART esitletud kunstkeraamika kollektsioon on valmistatud Balkan ühes tuntuimas töökojas, mille asutas põline keraamik ja kunstnik Daniel Nikolov.  

FOTOD TEEMA KOHTA
Balti-Saksa kunstnikud

Balti-Saksa kunstnike teosed galeriist Rios Art (100 teosedTallinn, Eesti) 

FOTOD TEEMA KOHTA

"PÄRLEID ÜHEST ERAKOGUST IV"

27.11.2008 - 06.12.2008

Kaarli pst. 8, Tallinn

Salongi võlus

Mõistet "salongikunst" hakati kasutama 19.sajandi teisel poolel. See ei tulenenud Pariisi salongidest, mille perenaised (Madame de Rambouillet’st kuni Madame Récamier’ni) koondasid enda ümber 17.-19.sajandil kuulsusi, peamiselt intellektuaale erinevatelt aladelt. See tulenes sealsetest suurtest kunstinäitustest - Salon'idest -, mille algus ulatub tagasi 1670.aastatesse, Louis XIV ja tema rahandusministri Jean-Baptiste Colbert’i aegadesse. Näitustel esinesid 1648.a. asutatud Kuningliku Maalikunsti ja Skulptuuri Akadeemia liikmed. 1725.aastast peale toimusid need näitused Louvre'is,1737.a. muudeti nad iga-aastasteks, alates 1748.aastast valis töid näitusele zurii. Mitmeid Salon'e kritiseeris 1760.-80.aastatel entsüklopedist Denis Diderot: see on kunstikriitika algus. Suur Prantsuse revolutsioon tõi kaasa esinejate ringi avardumise ning akadeemia autoriteet lõi kõikuma.Veel enam tegi seda kunsti järgnev areng.

Teatavasti ei võtnud zurii 1855.a. Pariisi maailmanäituse prantsuse
maalikunsti osakonda vastu Gustave Courbet' teoseid "Matused Ornans'is"ja "Kunstniku ateljees". Seepeale pani Courbet oma 40 teost välja eraldi hoones, mille ta nimetas "Realismi Paviljoniks"(Pavillon du Réalisme). 1852.a. Salon'is Courbet' maali "Supleja" piitsaga löönud Napoleon III oli juba 1863.a. sunnitud Salon'ist välja jäetud kunstnikele avama "Tagasilükatute Salongi"(Salon des Refusés).Viimases pandi välja 2800 maali, sealhulgas Édouard Manet' "Eine roheluses". Sellega alustatakse tavaliselt avangardi ajalugu. 1874.a. korraldasid impressionistid oma esimese näituse fotograaf Nadari ateljees. Kuigi neil polnud kaua edu, oli muutuste vaim juba tunginud Salon'igi.

Kuna valitsus lakkas viimast rahastamast, asutati 1881.a. Prantsuse Kunstnike Ühing (Société des Artistes Français), mis hakkas korraldama oma Salon'e. Ühingu esimeseks presidendiks oli akadeemilis-salongliku kunsti tuntumaid esindajaid William-Adolphe Bouguereau. Selles Salon'is esines 1888., 1889, ja 1891.a. Amandus Adamson.
Liberaalsemad kunstnikud - Pierre Puvis de Chavannes, Ernest Meissonnier jt. - asutasid prantsuse koolkonna edendamiseks 1890.a. Rahvusliku Kujutavate Kunstide Ühingu (Société Nationale des Beaux-Arts); nad lõid oma salongi, mis andis välja mitte enam gravüüridega, vaid juba fotoreproduktsioonidega illustreeritud katalooge, laskis näitusi kujundada, valis ühingusse liikmeid, kes võisid Salon Nationale'is eksponeerida nii palju töid, kui palju soovisid, jne.

Juba 1884.a. oli vastukaaluks Prantsuse Kunstnike Ühingule tekkinud Sõltumatute Kunstnike Ühing (Société des Artistes Indépendants), kelle salongidel polnud auhindu (1849.a. hakati Salon'is andma silmapaistvamatele esinejatele medaleid). Selle ühingu asutajateks olid mitmed neo- ja postimpressionistid (Paul Signac, Paul Gauguin, Henri de Toulouse-Lautrec,jt.). 1903.a. asutasid tulevased foovid (pr.k. fauves) - Georges Rouault, André Derain, Henri Matisse jt.- Sügissalongi (Salon d'Automne), kus enne II maailmasõda andsid tooni Montparnasse'i kunstnikud. 1923.a. asutati Salon des Tuileries. Viimast eelistas kunstilise taseme pärast Adamson-Eric. Wiiralt esines regulaarselt Sügissalongis. Kõigis nimetatud salongides on esinenud Jaan Koort. Kõiki Pariisi salongides esinenud eesti kunstnikke ei jõua me siinkohal nimetada. 1943.a. asutas kriitik Gaston Diehl kunstilise résistance'i vaimust kantud Maisalongi (Salon de Mai). 1949.a. tekkis abstraktse suunaga Uute Realiteetide Salong (Salon des Réalités Nouvelles). Salon des Artistes Français, Salon Nationale des Beaux-Arts, Salon des Indépendants, Salon d'Automne - kõik nad eksisteerivad suuremal või vähemal määral moderniseeritud kujul praegugi.

Kõige konservatiivsema salongi reputatsioon oli Prantsuse Kunstnike Ühingu salongil (Salon des Artistes Français). Seal eksponeeriti akadeemilist kunsti, mis pealetulevate uute suundade - realismi, impressionismi, sümbolismi, art nouveau' jne.- mõjul muutus üha eklektilisemaks, rahuldades ostjaskonna maitset, kes tõrkus uusi nähtusi nende radikaalsemates avaldustes vastu võtmast. Seal eksponeeriti valdavalt kunsti, mis tahtis meeldida, oli üsna avameelselt kommertsiaalne või siis ametlik. Edumeelsed kunstiinimesed suhtusid sellisesse salongikunsti põlglikult kuni 1960.aastateni. Siis aga tõi pop-art endaga kaasa hoopis leebema, ambivalentsema suhtumise massikultuuri, kunagised akadeemikud toodi hoidlatest välja ning riputati impressionistide ja muude “-istide” kõrvale. Saabus postmodernismi ajajärk oma skepsisega modernistliku progressiidee suhtes, oma pluralismiga, oma hoolimatusega seniste hierarhiate ja klassifikatsioonide suhtes, oma huviga kõige vastu, mis oli seni tõrjutud, kaasa arvatud kitš. Kitš - see odav massitoodang, mis leierdas, labastas, valas suhkruga üle senised õilsad kunstiteemad - muutus oma vänges ja naiivses ilus pikantseks kireks moodsa kunsti ideelistest pretensioonidest tüdinud kollektsionääridele.

Salongikunsti, mis küll sageli kippus libisema kitš, ei saa viimasega siiski samastada. Seda tegid üldiselt professionaalsed meistrid, kes vaatajas erootilist kõdi või pseudoromantilisi meeleolusid tekitades suutsid püsida hea ja halva maitse piiril ning imponeerisid igatahes manuaalse oskusega - omadusega, mis hakkab kaduma mitte ainult nüüdisaegsest kunstist, vaid elulaadist üldse ning muutub sedamööda järjest hinnatumaks. Salongikunst täidab sageli efektselt dekoratiivse kodukunsti funktsiooni, loob interjööris mänglev-nostalgilise atmosfääri. Tänapäeva inimesele, nagu vanadele roomlastelegi, on tähtsad lõbustused ja mäng ning neid elemente salongikunst suuresti sisaldab.

Peab lisama, et salongikunsti võlu oli omal ajal nii suur, et selle mõjust ei pääsenud täiel määral ka kunstiajaloo heroilised edasiviijad - Courbet, impressionistid, vene peredviznikud jt.-, baltisaksa ja eesti kunstnikest rääkimata. Kunstiajaloolased on salongikunsti rehabiliteerimisega viimasel ajal innukalt tegelenud, publikuhuvi on aga kinnitanud turg.

Nagu enamik galeriisid, nii on ka Rios pidanud seda huvi arvestama. Käesolevat ekspositsiooni tehes on galerii tahtnud näidata, mida salongikunst endast kujutab ja miks tema võlu on nii püsiv.

Mai Levin