RIOS Gallery
Näitused
Anatoli Strahhov

Enam kui 40 loomeaasta jooksul on Anatoli Strahhov järjekindlalt arendanud ja täiustanud oma laadi, olles alati äratuntav ja siiski uus.Ta on neid vajalikke kunstnikke, kes hoiavad ja hindavad traditsiooni ning annavad sellesse isikupärase panus. Galeriis RIOS on ta esinenud 2013.aastal näitustel "Toit" ja "Hobid" koos Vjatšeslav Semerikovi, Valeri Lauri ja Vera Staniševskajaga ning 2015.aastal isikunäitusel "Rendez-vous". Seekord tähistab ta galeriis oma 70.sünnipäeva.
Näitus jääb avatuks 30. novembrini 2016 

FOTOD TEEMA KOHTA
 

RIOS ART Galerii kutsuvad Teid Anatoli Strahhovi
naituse "Rendez-Vous"
29.10.2015. - 24.11.2015. 

FOTOD TEEMA KOHTA

"PÄRLEID ÜHEST ERAKOGUST"

14.10.2005 - 23.10.2005

Kaarli pst. 8, Tallinn

Näitus kui eesti kunsti lühiajalugu

Kollektsionäär võib koguda üht kunstiliiki või –žanri, üht ajastut, koolkonda või kunstnikku esindavaid teoseid. Ent sageli kipuvad kogud siiski olema laiahaardelisemad, peegeldades koguja suutmatust vastu panna eriaegsete ja erilaadsete tööde võludele ning soovi luua oma kodus väike muuseum. Võimalus rännata vaimus, kunstiteoste seltsis läbi aja on mõistetavalt ahvatlev ja fantaasiat tiivustav.

Kui huvitav on näiteks, süveneda 19. sajandi baltisaksa meistrite kunsti, millesse suhtumises toimunud muutused alles hakkavad uurijate kabinettidest jõudma laiema kunstiavalikkuse teadvusesse! Galeriid, neist esmajoones “Rios”, on viimastel aastatel teinud tõsist tööd, et baltisakslastest eestimaalaste loomingulist pärandit Eestisse tuua ja nende seni, paraku, kasinavõitu esindatust siinsetes kogudes rohkendada. Toodud on seejuures kõrgetasemelisi töid, mis sunnivad lõplikult loobuma kunagisest eesti-saksa konfrontatsiooni ajast juurdunud üleolevast hoiakust baltisaksa kunsti suhtes. Ka siis, kui need kunstnikud sündisid, (W.von Kügelgen) ja töötasid (peale tema ka Düsseldorfi akadeemia professorite trio – E.von Gebhardt, E. Dücker, G.von Bochmann) väljaspool Eestit, jäid nad sellega paljude niitide kaudu seotuks, võlgnedes sellele sageli oma kunsti läbivad teemad ja vaimsuse.Teisalt oleks Eesti kunst 19. sajandil, ka pärast rahvusliku kunsti rajajate – J. Köleri, A. Weizenbergi, A. Adamsoni – esilekerkimist, olnud baltisaksa kunstniketa hoopis vaesem. Sajandi teise poole domineeriv kunstisuund – realism – oleks meil kajastunud hoopis lünklikumalt, Eesti talumees ja külaelu omanud kunstipildis tagasihoidlikumat kohta. 1890. aastatel esilekerkinud vennad Kr. ja P. Raud lähtusid ju nimelt ülalmainitud Düsseldorfi professorite ja nende kasvandiku O. Hoffmanni poolt loodust; E.von Gebhardt oli mitte ainult mitmete baltisakslaste, vaid ka eestlaste Paul Raua ja Tõnis Grenzsteini õpetaja.

Avardunud kunstiturg on avardanud meie ettekujutust muuhulgas 19-20. sajandi vahetuse seni marginaalseks peetud meistrite Tõnis Grenzsteini ja Alfred Hirve loomingust. Kummagi väljaspool Eestit liikvele läinud pärand – Grenzsteinil Saksamaal, Hirvel Venemaal – näitab, et nende vanameisterlik realism väärib nende loomisaja kontekstis suuremat tähelepanu. Mitte ainult seepärast, et taolisel realismil oli tollases kunstielus veel küllalt arvestatav koht, vaid ka seepärast, et see realism arenes, kohandudes muutuva maitsega. Seda arengut demonstreerib ilmekalt Tõnis Greinzsteini maastiku “Öö Reini jõel” (1889) ja tema “Natüürmordi” (1904) võrdlus.

Niisamuti on meil põhjust senisest tõsisemalt arvestada Amandus Adamsoni kui maalijaga. Hilisperioodist pärinevad, müügiks mõeldud etüüdid on kujundanud eelarvamusliku suhtumise tema tasemesse maalijana, mis oli aga sajandi algkümnendeil märksa soliidsem, heas mõttes akadeemiline, nagu tõendab näitusel esitatud “Tormine rand” (1907). Samuti väärib rõhutamist tema koostöö Peterburi Keiserliku Portselanitehasega aastail 1899 – 1907, asjaolu, et mõned teosed viidi enne biskviitportselani, siis alles marmorisse (“Laine ainuke suudlus”, 1907, marmor 1922; “Laeva viimne ohe”, 1901, marmor 1922-23).

20. sajandi alguse, “Noor-Eesti” põlvkonna kunstnikest on oma intensiivse kolorismiga üldiseks lemmikuks tõusnud Konrad Mägi, kellelt on kollektsioonis lillemaal Pühajärve- Võrtsjärve perioodi algult. See žanr on tema loomingus harv ning ainult sirelite pärast ta selle nähtavasti ette võttiski. Kirjandusliku rühmituse “Siuruga” (Fr. Tuglas, M. Under, J. Semper jt.) oli tihedalt seotud Ado Vabbe, kelle neli tööd kajastavad näitusel võluvalt tema kunsti eri tahke. Esimese Maailmasõja eelõhtul oli Vabbe esimene eesti kunstnik, kes eksponeeris abstraktse ekspressionismi vaimus loodud töid. Kuigi ka Aleksander Tassa jõudis oma kavandeis juugendlikust sümbolismist abstraktsiooni umbes samal ajal, oli Vabbel siiski aktuaalsete voolude teadvustajana ning 1910-ndate lõpu – 1920-ndate alguse moodsaima kunstnikuna kandvaim roll. Selles rollis vahetas tema välja 1923.a. tekkinud kubistlik-konstruktivistlik Eesti Kunstnikkude Rühm, kuid vaatamata laadi muutumistele, jäi Vabbe hiljemgi köitvaks, intrigeeriva vaimsusega loojaks.

Nende kahe “Pallase” asutaja kõrval väärivad kogus tähelepanu kaks sajandi algusele tüüpilist varalahkunud annet – 25-aastaselt tiisikusse surnud Oskar Kallis ja 26-selt Vabadussõjas langenud Herbert Lukk. Kallis on kunstiajalukku läinud eelkõige esimese tervikliku “Kalevipoja”-tsükli loojana, rahvusromantikuna ja sümbolistina, ent tal on kindel koht ka sellise žanri arengus, nagu linnavaade. Lukult on viimasel ajal päevavalgele tulnud rida töid, mis näitavad teda hoopis järjekindlama ja isepäisema puäntillistina,
kui seni on arvatud.

Roman Nyman on eesti kunstiloos silmapaistev nii teatrikunstnikuna kui ka maastikumaalijana. Üheks värvikamaks peatükiks 1920. aastate maastikumaalis on tema Hispaania vaated 1923. aastast, millest “Alhambra motiiv” on suurejoonelisemaid. Selle töö ilmumine avalikkuse ette oli omamoodi sensatsioon, nagu ka Märt Laarmani kadunuks või hävinuks peetud “Stockholmi motiivi” (1930) ilmumine. 1925.a. valminud kõrghooneid Kungsgatanil kujutav teos on huvitav kui modernistlik pilguheit kaasaegsele linnale, ent elustab mõttes M. Laarmani teisigi seoseid Rootsiga, selle kunsti- ja kirjanduseluga.

1939.a. Adamson-Ericu isiknäituse puhul Stockholmis tõstis sealne kunstikriitika esile tema impressionismi põhjamaist omapära. See põhjamaisus oli taotluslik ning avaldub otse programmiliselt mitmes maalis rahvariideseelikus poolaktidega looduses, nende seas suhteliselt hiljuti kodumaale naasnud teoses “Poolakt triibulises seelikus” (1938). See rahvusliku ja põhjamaise identiteedi kinnitus ühelt kosmopoliitseks peetud maalijalt Teise Maailmasõja eelõhtul on omamoodi sümptomaatiline.

Võrdlus Kaarel Liimandi 1935.a. maalidega on sundinud talle omistama täiendvärvide kõlavale kontrastile ülesehitatud “Akti” (1935-36). Ainsa mõeldava alternatiivina kerkis atributsiooniprotsessis vahepeal üles Eerik Haameri nimi, kelle varane looming oli Liimandist tugevasti mõjutatud. Liimand oli üks “Pallase” koolkonna ilme kujundajaid 1930. aastatel. Koolkonna romantilise varjundiga mahlakat maalikäsitust illustreerib suurepäraselt Juhan Püttsepp ühe oma põhiteosega 1930.aastatest – “Soova veskitammega” (1938).

Esimese iseseisvusaja graafikat esindavad selle kunstiliigi kaks alussammast – Eduard Wiiralt ja Kristjan Raud. Selles kogus on Wiiraltilt mitmeid unikaalseid töid, sealhulgas monotüüpia “Viiuldaja” (1931). Kuigi teosel on “kaksikvend” samast aastast, erineb ta viimasest piisavalt, et olla käsitletav uunikumina. Kr. Raua tuntud versioon “Leinavast Lindast” (1914-33) on samuti kogu ehteks; rahvusromantismi orgaaniliselt üldinimliku tähendusega siduva Kr. Raua lakoonilis-ekspressiivseid joonistusi pole erakätes kuigi palju.

Maali positsioon sõjaeelses “Pallases” vajutas pitseri estambilegi, rääkimata joonistusest, mis sageli on nii värvikas, et pretendeerib maali nimetusele, nagu näiteks Andrus Johani puhul. Pehmelt-maaliliselt mõjuvad vahel ka Arkadio Laigo söe-kriidi-sangviinijoonistused; “Võrgumajad paatidega” (1938) oma geometriseeriva vormiga ja rõhutatuma joone-elemendiga meenutavad aga, et aastail 1928-34 kuulus temagi kubistlikku Eesti Kunstnikkude Rühma.

“Pallase” koolkond polnud üheülbaline. Piisab, kui kõrvutada aguliteema melanhoolset viljelejat Nikolai Kummitsat prantsusliku intimisti Endel Kõksiga. Prantsusliku maalikäsitluse ja kolorismi markantseim esindaja eesti kunstis on olnud Elmar Kits, kes hakkas küll peale 1939.a. prantsuse maali näitust Tallinnas õppima hoolega prantsuse keelt, ent ei jõudnud Pariisi kunagi. Anne tagas talle autoriteedi erinevatel ajaloojärkudel, sealhulgas esimesel nõukogude võimu aastal, mil loodud eskiis “Rahvapeole” (1941) on jõudnud, erinevalt autorist, rännata välismailgi. “Vanemuise” baleriine kujutavasse tsüklisse kuuluv portreekompositsioon “Hilja Parts tamburiiniga” (1943) on oma vallutava sarmiga üks käesoleva näituse “naelu”.

Ühes või teises mõttes erilised on ka Richard Uutmaa ja Andrei Jegorovi Tallinna siluetid, Aleksander Vardi Tartu vaade ja Richard Sagritsa kevadmaastik. Selle kogu õnneliku omaniku ja näitusekülastaja rännakule läbi erinevate aegade paneb punkti eesti suurima maastikujoonistaja Günther Reindorffi “Vainupea. Vaikne õhtu” (1962), mis oma teatavas nostalgilisuses, aga kaasaja märke kandes, seob 20. sajandi teise poole kunsti varasemaga.


Mai Levin