RIOS Gallery
Näitused
Anatoli Strahhov

Enam kui 40 loomeaasta jooksul on Anatoli Strahhov järjekindlalt arendanud ja täiustanud oma laadi, olles alati äratuntav ja siiski uus.Ta on neid vajalikke kunstnikke, kes hoiavad ja hindavad traditsiooni ning annavad sellesse isikupärase panus. Galeriis RIOS on ta esinenud 2013.aastal näitustel "Toit" ja "Hobid" koos Vjatšeslav Semerikovi, Valeri Lauri ja Vera Staniševskajaga ning 2015.aastal isikunäitusel "Rendez-vous". Seekord tähistab ta galeriis oma 70.sünnipäeva.
Näitus jääb avatuks 30. novembrini 2016 

FOTOD TEEMA KOHTA
 

RIOS ART Galerii kutsuvad Teid Anatoli Strahhovi
naituse "Rendez-Vous"
29.10.2015. - 24.11.2015. 

FOTOD TEEMA KOHTA

Romanovid – ajastute tunnusfiguurid

31.10.2012 - 30.11.2012

Tallinn, Roseni tänav 8, Rotermanni väljakul. 2 korrus

Vene valitsejaportreedest Eesti kollektsioonides korraldati aastail 2006/7 suur näitus Kadrioru kunstimuuseumis, mis üllatas säilinud teoste rohkusega möödunud ajalootormidele vaatamata. Selle rohkuse võlgneme siinsete omavalitsuste seaduskuulekusele ja aususele: igasuguse vara, sealhulgas valitsejaportreede kohta peeti arvet, neid ei kantud maha, vaid deponeeriti parimasse mõeldavasse hoiukohta – muuseumi, enamasti Kunstimuuseumi. Neid kogunes ka Eesti Ajaloomuuseumi eelkäija – 1864.a. asutatud Provintsiaalmuuseumi kollektsiooni. Austus ajaloo ja traditsiooni vastu iseloomustas, muidugi, ka niisuguseid organisatsioone ,nagu näiteks, Mustpeade vennaskond, mille valitsejaportreede kogule pandi alus juba XVII sajandil. Selle kogu uhkuseks on Romanovite dünastia rajaja tsaar Mihhail Fjodorovits Romanovi portree, mille annetasid vennaskonnale Tallinna kodanikud Lorenz von Aken ja Evert Cahl ja mille ilmumine Tallinna on seotud Schleswig-Holstein- Gottorpi hetrsogi Friedrich III poolt toetatud ning Adam Oleariuse poolt juhitud teise reisiga Moskooviasse ja Pärsiasse 1635-39.a. Nimetatud reisiga on seotud ka Pärsia sahhi Sefi ja hertsof Friedrich III samaaegsed portreed vennaskonna kogus, mis aja jooksul täienes üha uute valitsejaportreedega ning kuulub Tallinna Linnamuuseumile. Teine oluline Vene valitsejaportreede kogu kuulub Narva Muuseumile ning on osaliselt eksponeeritud Narva Kunstigalerii püsiekspositsioonis,nii nagu Mustpeade kollektsiooni portreesid on väljas nii Linnamuuseumis Vene tänaval kui ka selle filiaalis Peeter I majas Kadriorus. Narva kogu tuumikuks on sealse Peeter I maja kollektsioon, mille asutas keisrinna Katariina I 1726.a. kui Peeter I memoriaalmuuseumi. Ka see kollektsioon täienes aastate jooksul uute teostega, kujunedes eriti hinnatavaks XVIII sajandi valitsejaportreede , aga ka XVII-XIX sajandi linnakodanike portreede poolest. Kohaliku kunsti aspektist hinnatavamaid Narva muuseumi töid on Tallinna meistri, alates 1720.aastate keskpaigast Peterburis tegutsenud Johann Heinrich Wedekindi „Katariina I portree“ ning samuti talle atribueeritud keisrinna Anna Ivanovna portree. Wedekind tuli Tallinna siinses kunstielus juba keskajal olulist osa etendanud Lübeckist. XVIII sajandil hakkas Venemaa uude pealinna - Peterburi voolama massiliselt kunstnikke Euroopast, eeskätt Saksamaalt. Üks neist oli Georg Christoph Grooth Stuttgartist, kes teel Peterburi väisas ka Tallinna . Keisrinna Jelizaveta Petrovna õuekunstnikuna maalis ta mitmed rokokoostiilile omaselt elegantsed ja haprad ratsaportreed, millest "Jelizaveta Petrovna neegripoisiga" sai isegi eeskujuks Meisseni portselanist figuurigrupile. Tema populaarseid ratsaportreesid kopeerisid-varieerisid teised kunstnikud. Eesti Kunstimuuseumis on selliseid kaks: "Keisrinna Katariina I neegripoisiga", mille kopist on tundmatu, ja "Suurvürstinna Jekaterina Aleksejevna ( tulevane Katariina II)", mille kopeeris Kirill Ivanovits Golovatsevski. Sageli on originaali, mille järgi on portreed kopeeritud, raske kindlaks teha. See kehtib Peeter I paraadportree puhul, millel teda on kujutatud hermeliinmantlis ja regaaliatega merevaate foonil. Sellest portreetüübist on Eestis viis eksemplari, kusjuures seda ei tunta Venemaal. Võimalik, et sel on seos Vene õukonna juures alates 1715.aastast tegutsenud prantsuse kunstniku Louis Caravaque’iga, kes on Peetrit maalinud natuurist kahel korral – 1716.a. Peterburis ja 1722.a. Astrahanis, kusjuures 1722.a. portree on kaduma läinud.
Valitsejaportree on esinduskunsti žanre, mis sai alguse aastatuhandeid tagasi, mil Mesopotaamias ja Niiluse orus tekkis riiklus. Sestpeale on see žanr arenenud ja muutunud, üle elanud nii tagasilangusi kui ka õitsenguperioode. Ent ikka on sellele esitatud spetsiifilisi nõudmisi, oodatud sellelt eeskätt kujutatud isikute väärikuse rõhutamist , majesteetlikkust ja pidulikkust, loomulikult ka sarnasust, aga mitte süvapsühholoogilist iseloomustust. Viimast võisid endale lubada vaid väga suured meistrid, näiteks, Tizian, kui ta maalis keiser Karl V, või Velazquez paavst Innocentius X portreteerides, või sGoya Hispaania kuninga Carlos IV perekonnaportrees. Oma tellijate soovidega pidid arvestama arvukad õueportretistid, valdavalt head kunstnikud, kelle portreed olid eeskujuks veel arvukamatele kopistidele, sest valitsejaportreesid vajati ju kõikvõimalikes asutustes ja kõikvõimalike pidulike sündmuste puhul üle maa. XVIII sajandil oli õueportretistina nii Austrias kui ka Venemaal hinnatud itaallane Giovanni Battista (Johann Baptist)Lampi, XIX sajandi algupoolel lõikasid Venemaal loorbereid inglane George Dawe ja Preisi kuninga soosik Franz Krüger (nn. Hobuste-Krüger), sajandi keskpaiku aga pälvis üleeuroopalise kuulsuse Schwarzwaldist pärit Franz Xaver Winterhalter. Nõudmine tekitas ka selle žanri kohalikke, väiksemas suurusjärgus viljelejaid, nagu näiteks, Tallinna Toomkooli joonistusõpetaja Carl Siegismund Walther.
Valitsejaportree konventsionaalsuse üle võib demokraatliku nüüdisühiskonna kodanik ironiseerida, ent paraku on valitsejad läinud ajalukku kui ühe või teise ajastu tunnusfiguurid. Kui me kõneleme Peetri, Jelizaveta, Katariina või Nikolai ajastust, siis on selge, et jutt on keiser Peeter I, keisrinnade Jelizaveta Petrovna ja Katariina II või keiser Nikolai I valitsemisajast, millest igaüks kujutab endast omaette terviklikku etappi Venemaa arengus, nii nagu Elisabeth I valitsemisaeg Inglismaal või Louis XIV valitsemisaeg Prantsusmaal. Ent epohhi iseloomustavad küllalt eredalt ka need siniverelised isikud, kes valitsejakroonini ei jõudnudki. Näitusel on sentimentalismiajastule tüüpiline graafiline töö – punktmaneeris intiimne portree Vene suurvürstitarist ja Austria ertshertsoginnast Aleksandra Pavlovnast (1783-1801), mille on revolutsiooniliselt Prantsusmaalt Austriasse ja Venemaale pagenud naiskunstniku Marie-Louise- Elisabeth Vigée-Lebruni maali järgi graveerinud J. G. Mansfeld. Sellel kujutatud habras tütarlaps oli keiser Paul I tütar, kelle abielu Rootsi kuninga Gustav IV ei teostunud, sest kuningas ei nõustunud oma väljavalitu jäämisega õigeusku ka Rootsis. 1799.a. naiti ta hoopis Austria ertshertsogi ja Ungari palatiini Josephiga, mis oli Venemaa-Austria liidu huvides Prantsusmaa vastu – ühesõnaga, ta toodi ohvriks poliitikale. Austria õukond võttis noorukese Aleksandra külmalt vastu ja ta igatses tagasi koju. Kuid 1801.a. suri seitsmeteistkümneaastane ertshertsoginna pärast rasket, ka lapse elu nõudnud sünnitust Pestis. Paremini ei käinud ka tema õe Jelena Pavlovna (1784-1803) käsi, kes pandi temaga peaaegu üheaegselt paari Mecklenburg-Schwerini hertsogitrooni pärija Friedrichiga. Väidetakse, et temagi suri koduigatsusest veel enne oma 19-ndat sünnipäeva. Nii jagasid nemadki paljude naiste tolleaegset saatust, kes tegid „partii“ oma vanemate tahtel, kelles nähti vaid pärijate tootmise masinat ja kelle tundeist ei huvitunud „tundelisel“ ajastul keegi.
Nii nagu valitsejatele pühendatud, suuremal või vähemal määral dokumentaalsel materjalil põhinevad ajaloolised uurimused või biograafilised romaanid, omavad ka nende portreed konventsionaalsustele vaatamata inimliku dokumendi väärtust - seda enam, mida rohkem me kujutatud isikutest teame. Üheülbaliselt, nagu teisigi troonil ja trooni lähedal asunud isikuid, ei saa käsitleda ka, näiteks, suurvürst Vladimir Aleksandrovitši (1847-1909). Temal - keiser Aleksander II pojal ja Aleksander III vennal - polnud erilist lootust troonile tõusta. Lõpuks määras Nikolai II tema poja, suurvürst Kirill Vladimirovitši troonipärijaks kolmandas järjekorras ning emigrandid-monarhistid kuulutasid viimase 1924.a. Venemaa keisriks. Vladimir Aleksandrovitš, keda näitusel kujutab silmapaistva vene gravööri ja graafikaõpetaja Vassili Vassiljevitš Maté ofort (1901), pühendus mitte ainult sõjaväeteenistusele, vaid oli ka metseen, kunstikoguja ja Peterburi Kunstide Akadeemia president. Johann Köleri maalitud portree veel noorest suurvürstist (1877) ripub siiani akadeemia konverentsisaalis teiste presidentide portreede seas. Eesti professionaalse rahvusliku kunsti rajaja J.Köler oli teatavasti õukonnas hinnatud ning on maalinud umbes 30 Aleksander II, Aleksander III ja Nikolai II , nende abikaasade ja muude lähikondlaste portreed.
Eestis puudub Rahvuslik Portreegalerii, milline on olemas Inglismaal või Rootsis. Eri muuseumides eksponeeritakse küll mõningaid valitsejaportreesid, kuid püsivamat ajalooliselt järjepidevat väljapanekut neist pole. Ajutised väljapanekud aga, kui laiahaardelised nad ka poleks, kipuvad ununema. Seepärast on tervitatav võimalus mälu värskendada, vaadata vanu portreesid ja mõtiskleda aja kulgemise üle, mida nad kajastavad.

Mai Levin