RIOS Gallery
Näitused
Anatoli Strahhov

Enam kui 40 loomeaasta jooksul on Anatoli Strahhov järjekindlalt arendanud ja täiustanud oma laadi, olles alati äratuntav ja siiski uus.Ta on neid vajalikke kunstnikke, kes hoiavad ja hindavad traditsiooni ning annavad sellesse isikupärase panus. Galeriis RIOS on ta esinenud 2013.aastal näitustel "Toit" ja "Hobid" koos Vjatšeslav Semerikovi, Valeri Lauri ja Vera Staniševskajaga ning 2015.aastal isikunäitusel "Rendez-vous". Seekord tähistab ta galeriis oma 70.sünnipäeva.
Näitus jääb avatuks 30. novembrini 2016 

FOTOD TEEMA KOHTA
 

RIOS ART Galerii kutsuvad Teid Anatoli Strahhovi
naituse "Rendez-Vous"
29.10.2015. - 24.11.2015. 

FOTOD TEEMA KOHTA

Tuntud ja Tundmatu Uutmaa

13.10.2010 - 13.12.2010

Tallinn, Roseni tänav 8, Rotermanni väljakul. 2 korrus

John Constable (1776 – 1837), inglise maastikumaalija, pidas 1830.aastatel rea loenguid maastikumaalist läbi aegade; toonitas, et maalikunst on sama palju teaduslik kui poeetiline, et maastikumaal on omamoodi natuurfilosoofia haru, mis uurib loodusseadusi. Ta leidis, et miski ei anna suuremat vabadusetunnet kui maalimine looduses. Sama oleks võinud kinnitada Richard Uutmaa, kes, kui ei olnud võimalik kaasa võtta molbertit ja paletti, täitis albumilehti värvi- või viltpliiatsivisanditega.
Muidugi uuris Uutmaa loodust, ent samas väljendas loometee algusest peale oma visiooni loodusest – poeetilist, vahel idüllilist, valdavalt romantilist, suurejoonelistki. Loodusest lähtuvana, loodust armastavana ja respekteerivana oli ta realist, ent dokumenteeriv, proosaline realism oli talle võõras. Kunstnik on maalinud inimest looduses, kuid mitte teda loodusele vastandades, vaid näidates teda ja tema tegevuse jälgi loodusliku keskkonna ühe komponendina. Kahtlemata kujunes tema loodusvisioon ja käsitus inimese kohast selles juba varases nooruses.
Ta sündis talupidajaks hakanud meremehe Kustav Uudmanni pojana 12.oktoobril 1905.aastal Altja külas põhjarannikul. Kõrve talust oli kaks kilomeetrit mereranda, nii et tema lapsepõlv möödus mere ääres, randlaste keskel. Kerge polnud ka taluelu oma lõputu raske tööga, paljulapselise perega. Kõrve talu sünged vaated oli tema kodu, mille iga nurk, iga puu, läbivoolav Mustojagi väärisid maalimist.
Richard Uutmaa maalija truudus oma kodukohale on märkimisväärne. Ses suhtes võib teda võrrelda Constable’iga, kes on samuti suureks maalinud oma kodukandi. Analoogiaid võib aga leida ka hoopis lähemalt. Pärast Uutmaad, kes õppis „Pallases“ aastail 1928-35, lõpetas 1936.a. kooli ka Richard Sagrits, kaluri poeg Karepalt, Kalame talust. Selja jõe silla ja kaldad tunneme Sagritsa maalidel ära momentaanselt, nagu Altja neeme võrgumajade reaga Uutmaa maalidelgi. Kõrve talu ei ole säilinud, küll aga on, tänu kunstniku tütrele Tiinale, heas korras tema 1960.aasta paiku omandatud suvekodu Eismal, mille akendesse paistab meri. Ka aeda, väikest kodulahte ja, muidugi, sealset kalasadamat on ta jäädvustanud korduvalt – lõuenditel ning akvarellides.

Mitmete Uutmaa põlvkonna kunstnike kiindumus kodukohta vastas Eesti omapära, identiteedi rõhutamise vajadusele, mida tugevdas 1930.aastate ühiskonnas ja kultuuris. Identiteediküsimus oli päevakorras pärast sõdagi. Eriline suhe kodukandiga iseloomustas ju ka Eerik Haamerit, Uutmaaga samal aastal "Pallase" lõpetanud maalijat, kelle süda kuulus nii kodusaarele – Saaremaale – kui ka Ruhnule. Mälestused neist ei jätnud teda ka pagulaspõlves. Haameri kunsti keskmes on alati olnud inimene, ehkki ka maastik, loodus on etendanud tema kunstis tähtsat osa. Kui osutub inimene küllaltki koomiliseks ja groteskset kujutusviisi inspireerivaks olevuseks. Grotesksuseks oli Haameril eeldusi juba varem. Uutmaale aga pole inimese vastandamine loodusele – sugugi omane ning tema objekt nr.1 on loodus, mis groteskse lähenemise välistab. Uutmaale on loomesuunalt lähem maalähedane Sagrits või 1936.aastal "Pallase" lõpetanud lüüriline Johannes Võerahansu. Kui võrrelda kasvõi nimetatud pallaslaste loomingut, eriti varajast, peab jälle meenutama Constable’i sõnu sellest, et koolkondlikud ühisjooned pole kunstnikel kunagi takistanud olemast originaalsed.

Kunstiteadlane Mai Levin on Uutmaa loomingut periodiseerinud: 1935-1940, 1941-1944, 1945-1957, 1958-1977. 1935-1940 olid Uutmaal n.ö. enesekehtestamise aastad. Kriitikud on juba "Pallase" lõputöö "Rannamaastik kaluritega" ja muude 1930.aastate teise poole teoste puhul võinud tõdeda, et ta on lüürilisem, unistuslikum, intiimsem kui, näiteks, eepiline Haamer, et tal on head meremaalija eeldused, et tema rannamaastikes on õhku ja elavat valgusetunnetust, et iseäranis tema taevapartiides on tunda looduse suurt dünaamikat.
Esimene nõukogude sesoon andis maalidekolmiku "Rukkilõikajad" (EKM),"Võrguparandajad" (erakogu), "Lambaniitjad" (1941), mis osutus Rakvere Teatrile kuuluvaks.

1944.aastal naasnud nõukogude võim hindas Uutmaad algul eelkõige kui kompositsioonimaalijat.
Paljud kompositsioonid omandati Kunstifondi poolt Moskvas, on jõudnud Riiklikku Tretjakovi galeriisse ja teistesse muuseumidesse. Nende kõrval maalis Uutmaa rohkesti maastikku.
1947.aastal toimus tema, Evald Okase ja Richard Sagritsa grupinäitus
Järgnevad aastad olidki Uutmaale, nagu peaaegu kõigile eesti kunstnikele, raske ja vastumeelse surve ajaks, mis röövis üsna suurel määral tööisu.

I.Stalini surm 1953.aastal tõi näitusesaalidesse tuntava kergendusohke. Algas nn.sulaaeg. Sel aastal maalis Uutmaa "Kalurid merel" (EKM). Edasi järgnevad suured kompositsioonid "Öine meri" (1956, EKM) ja "Traalid püügil" (1957,EKM).
Üks kunstniku tippteostest – "Puise neemel" (1955, EKM) – lausa pimestab suvise keskpäevavalgusega , mis otsekui sulatab endasse rannamaastiku paadisadama, kuivavate võrkude ja lambakarjaga. Mõjus "Puise neemel" omal ajal kui eestimaise suve apoteoos.Vaatamata sõjajärgse realisminõude dogmaatilisusele, peab möönma, et igatahes talendikamad kunstnikud oskasid selle kogemuse enda kasuks pöörata.

1950.a-te keskpaiga valgusekäsitlusest viis järgmine samm 1950.a-te lõpu-1960.a-te algupoole impressionismini. Selle poole viis kunstniku tema enda sisemine arenguloogika. Teiste kunstnike kõrval annab Uutmaagi oma panuse "öseliaana" kiiresse paisumisse neil aastatel. Nagu märkis Uutmaa esimene biograaf Fritz Matt, jääb tema 1958. ja 1960.aasta Lääne-Saaremaa ja Muhu maastikes kõlama "tuuliste randade vaba ja avar poeesia". Ka natüürmordižanris sagenevad tüüpiliselt impressionistlikud "Lilled aknal", mille ilusamaid näiteid on "Vaikelu Karepalt" (1958, erakogu).
Lõuna-Eesti vaated hakkasid klunstniku taas rohkem köitma 1950.aastate lõpupoolel, viies lõpuks selliste suurejooneliste maastike juurde, nagu "Pühajärv" (1965, EKM) või "Saaluse maastik" (1965, erakogu), milliseid jäädvustas ta ainult talle omase säraga. Tendents suuremate formaatide ja efektselt dekoratiivsete lahenduste poole haaras tedagi, ei avaldunud mitte üksnes nimetatud Lõuna-Eesti maastikes, vaid ka niisama suures lõuendis "Kalasadam" ("Eisma sadam", 1968, Eesti Pank). Sel eesti kunstis nii viljakal aastal valmis kunstnikul veel mitmeid silmapaistvaid töid Eisma rannast ("Eisma kalasadam talvel", erakogu; "Rannamaastik.Eisma", Rakvere Muuseum).
Viimasel loomeperioodil köitis teda järjest enam akvarell. Akvarelli pluss polnud ainuüksi võimalus seda maalida kodus. See tehnika, mida ta oli , kord rohkem, kord vähem, viljelenud terve elu vältel, võlus teda oma spetsiifikaga, mida ta suurepäraselt tundis. Akvarell nõudis kiiret teostamist ilma paranduste ja mätsimiseta, puhast värvi, mille all pidi olema tunnetatav paber, värvide sulatamist üksteisesse. Akvarell nõudis virtuoosi – ja seda Uutmaa oli. Akvarellil on seljataga sajanditepikkune hiilgav ajalugu, Eestiski on enam kui kahe sajandi jooksul loodud aukartustäratav akvarellivaramu, milles Uutmaa maalidel on väärikas koht.

Richard Uutmaa suri 12. mail 1977.aastal Tallinnas. Tema viimaseks tööks jäi õlimaal "Altja rand" (10.05.1977). Peale üldnäituste on ta eksponeerinud oma töid nn. juubilaride grupinäitusel Tallinna Kunstihoones 1965.aastal ja Kunstisalongis 1975.aastal. 1980.aastal korraldas tema isikunäituse Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseum, 19.11.2005 – 26.02. 2006 oli isikunäitus "Eestimaa värvid". Adamson-Ericu Muuseumis. Teda on meelsasti eksponeerinud galeristid. Näiteks, pani kunstisalong Allee veebruaris 2007 üles ühe-pildi-näituse, näidates oma ruumides juba mainitud "Saaluse maastikku". Aastavahetusel 2007/8 korraldas galerii Vernissage Rahvusraamatukogus Richard Uutmaa akvarellide näituse.

Käesoleva näitusega tähistab US Art Gallery kunstniku 105.sünniaastapäeva. Siin on töid nii muuseumidest kui ka erakogudest, sealhulgas selliseid, mida pole aastakümneid nähtud ja mis pole fikseeritud 2008.aastal ilmunud monograafias. Sest niisuguste meistrite loomingut, kes on täie pingega töötanud kogu elu, on võimatu ammendada ja ammendavalt esitada.