RIOS Gallery
2003
ARHIIV
FOTOD TEEMA KOHTA

27 Juuli 2003

Vaikne tähesära Adamson-Ericu muuseumis
Näitus "Wiiralti kaasaegsed Lääne graafikas" Adamson-Ericu muuseumis kuni 29. VI.

“Tähtedest” koosnevad külalisnäitused kujutavas kunstis seostuvad enamasti miljoniliste kindlustussummade ja suurte kulutustega, mida meie puhul kannavad küll lõviosas külalised ise. Näitus "Wiiralti kaasaegsed Lääne graafikas" pole muuseumile maksma läinud midagi peale hädavajalike tavakulutuste, töödki on omanikud ise kohale toonud. Ometi ei kahanda see näituse väärtust ja tähtsust.
1940. aastal vabrikant Martin Lutheri poolt Eesti Kunstimuuseumile kingitud XX sajandi saksa kunstnike 61 gravüüriga mappi ei saanud kinkija vaatevinklist välisgraafika koguks nimetada, kuigi meie silmis ta seda on. Pärast sõda pole siinmail olnud erilisi võimalusigi kaasaegse välisgraafika kogude soetamiseks (ehkki mõnede kunstiinimeste kätte on kingituste või vahetuse teel kogunenud suur hulk lehti, peamiselt soome kunstnike töid ja pisigraafikat). Väliseestlaste puhul oleks see olnud võimalik. Paraku ei tea ma sealtki nimetada ühtki kogu peale Nina Poomi oma, mille säilinud osast on nüüd tehtud valik Adamson-Ericu muuseumi näituse jaoks.
1946. aastal tutvus tollal 36-aastane Nina Poom, majandusteadlase Eduard Poomi abikaasa, Stockholmis Eduard Wiiraltiga. Artistlik, natuke ekstsentriline, kuid mitte ilma praktilise taibuta daam võitis nähtavasti Wiiralti usalduse ning kui too sama aasta sügisel Pariisi sõitis, oli N. Poomist saanud tema sponsor, kollektsionäär ja tähtsaim vahendaja müügi-, jms. asjus. Pariisi, kus kuni 1949. aastani kehtis kaardisüsteem, saatis ta toiduaineid, riideid, paberit, graveerimis- ja trükkimisvahendeid. Ta kandis ka Wiiralti haiglakulud tolle elu lõpul. Nina Poomi poeg ja kogu praegune omanik Henry Radevall, üks rahvusraamatukogu Wiiralti galerii asutajaid, on Eesti Kunstimuuseumile kinkinud Wiiralti kirju N. Poomile, millest nähtub kollektsionääri suur huvi kunstniku tööde ja graafika vastu üldse. Kahtlemata andis kontakt Wiiraltiga talle ka idee koguda Wiiralti kaasaegset Lääne graafikat, luua talle n.-ö. taust.
Mõneti aitas teda seejuures Genfi kirjastus “La Guilde Internationale de l’amateur de gravures”, mis tellis Wiiraltilt teatavasti 5 gravüüri, neist uutena “Okaapid” (1949, akvatinta) ja “Lõvide perekonna” (1949, kuivnõel). Kirjastus võimaldas ettetellimise kaudu omandada paljude nimekate autorite gravüüre, mida anti välja 200-lises tiraa¯is. Enamik lehti on siiski hangitud mujalt.
Umbes 160 lehest koosnenud kogu hakkas aastate eest kahanema. Nii puuduvad sellest praeguseks Wiiralti tuttavate, silmapaistvate prantsuse maalijate ja graafikute André Dunoyer de Segonzaci ja Jean-Emile Laboreuri, Edouard Goergi ja Marcel Gromaire’i, Albert Marquet’ ja Kees van Dongeni, Marie Laurencini ja Alberto Magnelli, kuuba sürrealisti Wilfredo Lami ja skulptor Ossip Zadkine’i, Kuno Veeberile puugravüüri õpetanud Demetrios-Emmanuel Galanise ja Wiiralti sõbra, ekspressionistliku maalija Michel Kikoine’i jt. lehed.
Sellele vaatamata on kogus veel hulk huvitavaid töid siiani kuulsatelt või juba pisut tuhmunud kuulsusega meistritelt, kes olid aga tipus Wiiralti ajal. Nimetagem viimastest maalija Maurice Brianchoni, kelle värvilito “Plaa¯il” on arvatavasti sama leht, mille populaarsus edestas Genfi kirjastuse välja antud estampide seas Wiiralti “Lõvide perekonna” oma. Näitusel Heino Kersnaga mõtteid vahetades mainisin seda fakti kui enda meelest natuke kurioosset, aga enne sõda Riigi Kunsttööstuskoolis graafikat õppinud ja eesti kivitrüki tolleaegset elavnemist lähedalt pealt näinud Kersna leidis lehe olevat võluva ja meisterlikult trükitud. Tõsi see ju ongi, et värvilito õitsengu taga sõjajärgses Euroopas polnud üksnes dekoratiivse abstraktsiooni võidukäik ja värvikultus maalis, vaid ka kunstnike käsutuses olnud töökojad suurte trükitehniliste võimaluste ja vilunud meistritega. N. Poomi kogusse on muu hulgas kuulunud ka väljapaistvate graafikameistrite eneste, näiteks Johnny Friedländeri ja Maurice Mourlot’ töid (viimase juures trükkis oma töid Picasso, esimese juures õppis sügavtrükki Karin Luts). Kuna N. Poomi kogu kujunes põhiliselt 1950. aastatel, on mõistetav, et see koosnes umbes 2/3 ulatuses värvilitodest. Näituski peegeldab seda osakaalu. Kuigi prantsuse termin “peintre-graveur” (maalija-gravöör) tähendab eelkõige originaalestambi viljelejat, annab see siiski mõista, et graafika oli ka üheks lisaväljundiks maalijatele. Teiste seas ka oma mitmekülgsuses legendaarsele, nii kirjandusse, kunsti, teatri- kui ka filmilukku oma jälje jätnud Jean Cocteau’le. Tema “Suvitaja” (1957, värvilito) meenutab tema seinamaalide lineaar-ornamentaalset, “minoilist” stiili Mentoni raekojas, kiirgab seletamatul kombel Vahemere ranniku valgust, hurma ja elavat mälestust antiigist. Cocteau’ generatsioonist leiame näituselt ka abstraktse kunsti klassiku, sakslase Willy Baumeisteri tuntud kompositsiooni “Isib” (1953, värvilito); belgia ekspressionistliku maalija ja graafiku Frans Masereeli puulõike “Lilled” (1952); itaalia futurismi ja metafüüsilise maali suurkuju Carlo Carrą värvilito “Kaks figuuri linnatänaval” (1953). Viimane on autori kohta arvatavasti rutiinne, ent siiski köitev, otsekui hea logo.
Vanematest meistritest on kahe gravüüriga esindatud Jacques Villon, Marcel Duchamp’i ja Raymond Duchamp-Villoni vanem vend, kelle ümber enne I maailmasõda koondus kubistide nn. Puteaux’ grupp. 1920. aastatel töötas ta üsna palju sügavtrükis, eelkõige värvilises akvatintas. Tõenäoliselt sellal on teostatud värviline gravüür Marcel Gromaire’i maali “Klaverimängija” järgi; see annab haruldase nõtkusega edasi Gromaire’i jõulist, raskepärast vormikõnet ja koloriidi tõsist tumedust. See oli graafilise reprodutseerimise omalaadne taaselustamine moodsas vaimus, mis ei jätnud puudutamata Wiiraltitki, kellelt 1927. aastal telliti värviline akvatinta Louis Favre’i maali järgi. Villonilt on näitusel ka 1950. aastatest pärit värvilito “Stseen antiigist” talle iseloomulikus elegantselt geometriseerivas laadis ja heledates, pastelsetes toonides.
Vanim autor näitusel on Cuno Amiet, Pont-Aveni koolkonnale lähedal seisnud ning aastatel 1906-1907 Dresdeni rühmitusse Die Brücke kuulunud maalija ja graafik, üks ?veitsi juugendstiili keskseid figuure. Juugendlik on ka tema värvilito “Maastik punases” (1950). Näituse noorim on üks hinnatumaid Taani maalijaid ja graafikuid Lars Bo, kelle värvilito “Kolm päikest” (1950) kiirgab rõõmsat taani huumorit. Bo õppis graafikat Pariisis inglase Stanley William Hayteri juures. 1923. aastal Pariisi asunud Hayter omakorda oli täiendanud end vaselõike alal Joseph Hechti juures, kelle omapäraseid gravüüre näitusel samuti eksponeeritakse. Hayter asutas Pariisis oma töökoja, mis kandis 1933. aastast nime Atelier 17 (17 rue Campagne-Premičre). Seal trükkisid oma gravüüre paljud nimekad kunstnikud, esmajoones sürrealistid, see oli omamoodi sügavtrükilabor. Johnny Friedländeri kõrval oli Hayter üks sõjajärgse Pariisi kui graafikakeskuse alussambaid. Temagi juures on õppinud Karin Luts ning mõlemaid tundis Wiiralt. Nina Poomil on õnnestunud omandada üks Hayteri krestomaatilisi töid “Istuv figuur” (1952, värviline ofort).
Näitusel esitatud töid on huvitav kõrvutada Wiiralti omadega. Too reageeris ajastu üldtendentsidele omamoodi katsetustega maalilise gravüüri vallas, jäädes siiski truuks sügavtrükile ja iseenda arenguloogikale. Hilise Wiiralti nagu hilise Rembrandti puhul meeldib mulle just küpse meistri mõtteselgus ja humanistlik paatos; moe sabas tilpnemine on rohkem nende pääsetee, kellel oma sõnum puudub. Ja üldse – kui huvitav ka poleks iga üksikautor ja leht sel näitusel, kinnitab see veendumust, et eesti graafikal pole häbeneda midagi, et siin on olnud palju graafikuid par excellence. Näitus meenutab üht kahjuks kunagi kõrvale jäetud ideed korraldada suur ülevaatenäitus lito arengust Eestis. See juurdus siin üsna vara, selle tutvustaja Venemaal 1816.-1817. aasta paiku Paul Schilling von Cannstadt oli Tallinnast pärit. Baltisaksa litoportreed ja vaategraafikat tänapäeval juba mäletatakse, ent sõjaeelse Riigi Kunsttööstuskooli ja Pallase litoõpetajate Hugo Lepiku ja Roman Vaheri, kunstiinstituudi sõjajärgsete litomeistrite Julius Männiku ja Johannes Schmidti, Wiiralti ja lugematute teiste sõjaeelsete litoharrastajate ning Alo Hoidre, Evald Okase, Alleks Küti, Evi Tihemetsa, Peeter Ulase, Herald Eelma, Concordia Klari, Jüri Palmi, Jüri Arraku, Leo Lapini, Tõnis Vindi, Mare Vindi jpt. panus tahab ilmselt meeldetuletamist – noorte stonerollersiteni välja.
Lõpetuseks tahaks Henry Radevalli veel kord tänada võimaluse eest korraldada Adamson-Ericu muuseumis see huvitav ja mõtteid äratav näitus.
MAI LEVIN


http://www.sirp.ee/2003/20.06.03/